Oehh ...

Miks on see nii, et kuni sa pole päris kindel, suhtled, vaatad, uurid - seni tahetakse sind?

Küsid endalt, et kas tahad, huvitud, tunned uudishimu ja lased minna...

Tõmmatakse sind suhteni.

Siis satud hasarti, oled nii õnnelik ja rõõmus, jagad ennast ja jututad igasugu raamatutest ja asjadest, mis teed ja loed ja mida naudid...

Ja siis peagi tõmmatakse sul jalad alt, tehakse lõpp peale... 

Aga kui sa seda päriselt ei tahagi - vaid ainult pealiskaudselt proovima jääd - siis võib see suhe kauem kestma jääda - kuudeks, aastateks... 

Ehk siis õnnelik suhe on alati lühike.

Aga kaalutlev, mitte üdini rõõmus, aga käib kah - võib jääda pikalt käima...

Ja samas seda pikalt kestnut - näed ideaalse ja suurepärasena alles tagantjärele kui kõik läbi on, kui siiski...

Samas kui nii võtta, siis see õnnelik suhe kipub olema vaid ideaali vastu, mida päriselt ei tunne. Aga idealiseerid.

Pluss muidugi autismispekter koos äreva kiindumusstiiliga - mitte küll kõige hullema äreva kiindumusstiiliga, aga siiski - parajalt.