Afektiseisund

Ma tõin täna peale kolmandat loengut oma arvuti remondist ära, nüüd on tal skandinaavia paigutusega klaviatuur, millel vaid paar klahvi on valesti ja neile panin peale kaasas olnud kleepsud. Teel firmast Lossi tänavale kohtusin arhiivi juures B.'ga, kes küsis, et ega ma juhuslikult Tallinna ei sõida. Ma ütlesin, et ei sõida ja liikusime mõlemad omi teid. Aga ma ei saanud pööratud õppehoonesse sisse, vaid lodisin allamäge. Tõin raeplatsist ühe roosi ja suundusin kiirelt koju. Pakkisin kümme minutit ja suundusin linna suunas, Atlantise taga hüppasin suvalisse bussi, aga selgus, et see läks vales suunas, kuid ta jäi Võidu sillal ummikusse. Kui kõrvalreas seisid ka autod siis soostus bussijuht mind välja laskma ja ma istusin otse bussi ees seisnud taksosse. Jõudsin viie minutilise eduga raudteejaama ja leidsin ka B. üles, kuid täna polnudki tema hällipäev, see oli juba kaks päeva möödas. Aga ma ju teadsin, et see oli siinkandis. Polnud ullu. Rauast hobu vankrirodu oli inimesi täis. Aga kuidagi sai oldud, sain teada palju uut ... ma ei tea, kas ma sellest rõõmsam olen, vist suurt mitte ... kahjuks. Hing on kummaline loom. Mul justkui läks hästi, ja samas justkui mitte nii väga.
Ja pärast käisin CM'is ja jalutamas ... mm, see oli hea ... selle üle ma ei kurda. Üldse mitte, üldse mitte ei vaeva mind miski sellega seoses. See on õnn. Nagu mina seda tean.