Appi!

Päästke mind mu iseenda eest,
sest ...
teeb mu minaise kõik,
et võiks kahetseda tehtut ma.

Ootasin Balti jaamas kursavenda, et anda talle üle kaks vana TA Raamatukogust laupäeval laenatud raamatut, mida ma nagunii enne kolmabad-neljapäeva läbitöötamiseks kätte ei võtaks. Ootasin. Käisin edasi tagasi jaama sisse ja jaamast välja selle viienda tee suunas, kust pidi mu rong 20 minuti pärast liikuma. Ja ükskord välja minnes nägin mööda perrooni liikumas kellegi tuttavat kogu, minemas teise vagunisse. Kui ma siis lõpuks raamatud antud sain ja isegi rongi suunas tõttasin, siis astusin samast uksest sisse ja läksin läbi terve vaguni, kuid ... ei - ma olin eksinud. Kobisin oma traditsioonilisele neljapingile teises vagunis eestpoolt.

Tartus, vastupidiselt tavale, pöördusin tagasi, lahkusin jaamast tagaust pidi. Ja mida ma näen, mida ma tajun, mida ma tunnen ... aga afektiseisundis ei teinud ma muud, kui esitasin oma mölapidamatust. Kuigi ... natuke on mul hea tunne, sest ma sain mõne nii igatsetud naeratuse, mida ma hädasti vajan.

* pühib pisara *