Parkimine jõuluaal

Isicupäev

Tänase päeva põhitegevus oli üliõpilaspiletite hankimine.

Õhtul sõitsin rongiga ja minu üllatuseks kohtas mind B., kellega koos oli palju lõbusam veeta need kaks tundi. Tõsi - taas rääkisin mina üleliia palju, aga vähemalt sain ma mõned säravad naeratused ja ma olen rahul.

Ikka need hiired ...

Tänane on avalikult õpetajatetoa prügikastis.

Morfium

Sel kuul lugesin rongisõitudel Bulgakovi jutustusi punase raamatu sarjast välja antud köitest "Jutustused. Batum." Raskevõitu on keskenduda, jutustuded kui lühivormid pole mulle suuremad lemmikud. Alles jõudsid alustada ja juba saab läbi. Täna lõpetasin jutustuse "Morfium" ja lugesin näidendi "Batum". Mõlemad tekitasid huvi ja seoseid, erinevalt paljudest eelnenud novellidest/jutustustest, mille süü võis muidugi olla muudes asjaoludes.

Ööotsa segas mind hiir.

Või vähemalt mulle tundus nii. Kell 624 panin tule põlema ja ta õnnestus ära ehmatada kuhugi. Hommikul tundsin parema saapa ninas midagi ebaloomulikku, kuid käisin oma viiskümmend meetrit ära enne kui uurima hakkasin. Katsusin käega - soe, liikuv, karvane. Raputasin saabast - ei midagi. Raputasin väga tugevalt ja hall hiireke lendas põrandale, kust kiiresti sibas õpetajate toa nurka.

Unenäod

Täna hommikul nägin ma taas kummalisi unenägusid. Ma oleks justkui olnud õpetaja oma vanas koolis, võibolla isegi mitte ajaloo vaid tehnikaajaloo alal või midagi selle sarnast. Mõtisklesin ükspäev uneluses just, et ma ei tunne piisavalt huvi ajaloo kui sellise vastu. Mind huvitab mateeria ja selle mõjutamise areng ning sellekaudu mõju ühiskonnale tagasi. "loop-back" Inimese küborgiseerumiseks oleks seda peetud kolme aasta taguse semiootika sügiskooli järgi. Inimese ja tööriista suhe, kuidas nad teineteist mõjutavad. Kuidas kondist saab kosmosejaam (meenutage kuulsat stseeni "2001: kosmoseodüsseiast".
Olin õpetaja, kuid veel naljakam on see, et seal oli õpetaja ka üks mu toonane klassivend. Aga õpetajate toas läks avalikult ja salgamata millekski, millest ükski džentelmen ei räägi. Väga hull oli, kõik vanad pedagoogid vaatasid ammulisui.
Seitsmenda tööd ei ole nii head kui ma oodanuks, taas. Ma ei ole hea õpetaja vist, sest tööd on alati kas liiga nende õppematerjali nägu või siis raamatu nägu. Aga ma tahan - ma nii väga tahan - neist inimeste nägu, kes mõtlevad. Põhikoolist palju tahta.

Loe mind eest või takka otsast.

Eile käisin taas PÖFFil, sedakorda klassivennaga vaatamas kahtlast ameerika filmi "Palindroom". See oli kindlasti abordivastane film, natuke oli ta justkui lastesaamis propaganda, natuke (väga noorte) inimeste naiivsuse üle irvitamine. Peategelase - napilt suguküpse varateismelise tütarlapse - osa täitsid enamasti teismelised tüdrukud nende õiges eas, valget nahavärvi. Kontrastse erandina mängis seda rolli vahepeal 160 kilogrammine vähemalt kahekümnendate eluaastate piiril neegritar.

Õhtul läksin sünnipäevale, kus külaliste ja sünnipäevalapse keskmine vanus jäi mulle alla oma kuue-seitsme aastaga, õnneks siiski oli õnne ka kohata mõnd vana tuttavat ja lõppudelõpuks oli kena kogemus. Aga kõige kenam oli hällipäevaline ise, pilt siis temast.

Kiisu

Öine tartu

Bussis

Peale pooletunnist vaevalist piinlemist pimeduses tõstsin eile Ahjal peale tulnud preili eest oma seljakoti bussipõrandale ja sain seeläbi rikkamaks kõrvalistuja võrra, kes teatas enese väljamaade huvilise olevat ja tahtvat peagi pärast praegust euroopale tuuri peale tegemist aasia, lõuna-ameerika ja aafrika ette võtta. Mina muidugi võtsin ette Hispaania (Orwelli - Kummardus katalooniale, ja ka Sind - Metsaloom - rääkisin taga, Hispaaniareiside aspektist, ja keele pärast). Ja Hispaaniast, laiadest kübaratest (ja timukatest), rongidest, Frankost, veidi Portugalist. Ja sedasi lendas aeg Tartuni, kus ma suht viimasena bussist maha sain, sest oli ju vaja veel riideid otsima hakata.
Ja edasi käisin poes, Metsalooma juures kirjutasin oma dvd kirjutajaga plaate, hävitasime poolteist liitrit odavat gin'i, vahepeal barrikadeerisin Kurvakujurüütli tarbeks k-arvutisalongi ja takistasin selle kinni panemist õigel kella ajal (kuid sellest polnud kasu, sest cargobussis olnud järjekord). Ja pärast magasin-magasin .... unenäod on vahvad - need peale äratuskella helisemist poolunes sündivad. Vahvad aga kahtlased. Ebareaalsus reaalsusega segamini. Tahaks neid paremini ja kauem mäletada, kuigi see ajaks hulluks ... aga olla hull on olla parem kui olla mittemiski.

Nikitina Gora

Peale seda kui ma olen vaadanud kuskil kümmekond osa erinevate Star Treki seriaalide (Voyager, TNG ja uus Enterprise) osa, mänginud oma 15 (kuulsusetut) minutit ofp'd, siis tuleb meelde, et homsed ettevalmistused on veel tegemata - tööd parandamata, ja vaja oleks kirjutada kooli kirjatööd, mille tähtaeg oli reedel ja ... veel ja veel ja veel.
Ja et mind vaevab kurbus ja üksindus, ning usaldamatus. Ja homme on vaja anda veel viis õppetundi, ja nädalapärast veel kümme ... ning kahe nädala pärast veel kümme, aga siis on ka kõik õnneks. Selleks korraks.

Miks on see nõnda, et hing ihkab ahistada? Süda tilgub verd ja ometi ei ole midagi produktiivset minu teos.

Ma võin ju mõelda, et oleks vaja kedagi, kes kallistaks mind, ütleks, et usub minusse, usaldab mind. Keegi selline, kellesse minul usku oleks. Aga kas see tõde on? Kas sellest midagi muutuks? Ei, kindel värk.

PÖFF

Inimesed kui unistused

Mõned inimesed on kui unistused,
kui vesi,
mida janusel peoga püüda,
kuid teada,
et pihkudest voolab ta ära
ja tagantjärele on tunne,
et pihkudest voolas sul ära põlev bensiin...

(ma ei meenuta, ma tean ette)

Sa vaatad ...

Sa vaatad ... ja tema kaunid silmad jäävad pea täpselt sinu horisondile suunatud pilgule ette.
Sa tunned, et ta on sinuga võrdne - mõnes asjad parem ja mõnes halvem, kuid kogusummas võrdne.
Sa imetled südamest tema paremusi ja ei hinda enda edu teistes asjades rohkem väärt olevaks kui tema häid külgi. Kuid tema teeb sama.

Ma hakkasin kord arvama,
et ideaalne sobivus on see,
kui te mõlemad kukute üksteisest pidevalt mööda justnagu kaksiktähed taevas,
kuid kunagi ei kuku päriselt üksteise sisse ega lenda laiali nõnda, et gravitatsiooniline side teie vahel kaob.

Te räägite üksteisest mööda,
te mõtlete üksteisest mööda,
aga te ihaldate üksteist,
te hindate ... te ...

(ma kirjutasin uue ideaalse kokkusobimise teksti orkuti omal)

Psühhoanalüüs

Käisin eile semiootikarebaste ristimisel ja selle järelpeol, nagu ikka kolmabaõhtuti tavaks, et koolitöö muresid lahutada. Oli tore õhtu ja lahedalt lähedal kodule - ühe rebase juures vaid sadakond meetrit mu majast Annelinna suunas. Sai vesteldud mõne vana ja hea austust vääriva tuttavaga, mõne uuemaga. Mitte küll rebaste kallale ei läinud, välja arvatud üks, keda sai rohkem köögilauaalt kuulatud ja vait oldud, sest polnud kasu mu suu avamisest, sest see oleks paistnud välja vaid arulage.
Ühte öist, õieti varahommikust, sest mu uni algas nelja paiku, unenägu võiks analüüsida vana Sigmund. Ma ütleks, et see oli kriminaalse maiguga unistus, mis sellest unenäost läbi kumas. Kohe ohtlik, ja ma ei ole sellist mõtet enne mõtelnud.