Peale seda kui ma olen vaadanud kuskil kümmekond osa erinevate Star Treki seriaalide (Voyager, TNG ja uus Enterprise) osa, mänginud oma 15 (kuulsusetut) minutit ofp'd, siis tuleb meelde, et homsed ettevalmistused on veel tegemata - tööd parandamata, ja vaja oleks kirjutada kooli kirjatööd, mille tähtaeg oli reedel ja ... veel ja veel ja veel.
Ja et mind vaevab kurbus ja üksindus, ning usaldamatus. Ja homme on vaja anda veel viis õppetundi, ja nädalapärast veel kümme ... ning kahe nädala pärast veel kümme, aga siis on ka kõik õnneks. Selleks korraks.
Miks on see nõnda, et hing ihkab ahistada? Süda tilgub verd ja ometi ei ole midagi produktiivset minu teos.
Ma võin ju mõelda, et oleks vaja kedagi, kes kallistaks mind, ütleks, et usub minusse, usaldab mind. Keegi selline, kellesse minul usku oleks. Aga kas see tõde on? Kas sellest midagi muutuks? Ei, kindel värk.
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar