"Kuni on veel isamaid, ähvardab inimesi oht loomadeks jääda, metsloomadeks ..."
- A. Z.

Ma ei ole enam nii revolutsiooniline, ma arvan.

Kummaline on avastama hakata, et Tallinnas võib juhuslikult kohata inimesi. Nädal tagasi kohtasin Kristiines K.'d, endist õpetajat Setumaa põhikoolis, kellelt ameti üle võtsin 2005. aasta veebruarist. Nüüd on ta Tallinnas õpetaja gümnaasiumis, ühes kesklinna halvema mainega koolis. Nädal hiljem kohtasin samas kohas A.'d - Postimehe üht pikaaegset onlainuudiste toimetajat. Eile kohtasin trollis M.'i (keda Tallinnas näha on tõeline üllatus, sest ta on ju Väikse Puust Linna kodanik).

Bryce 6!

Oi! Üle väga pika aja uurin veidi ja selgub, et Bryce 6 on välja ilmunud ja sisaldab väga palju uut ja head - seekordne versiooninumbri muutus on sisuliselt palju tähtsam, kui mitu eelmist vast. Mitme protsessori/tuuma tugi, oluliselt modernsem valgustus, integreeritud kaasaandena DAZ ... arendatud maastiku modeleerimine - lugege ise siit. Tekitab kihku hankida.

Peaks veel välja mõtlema, et mida modeleerida? Kosmoselaevad ja futuristlikud, kuid lihtsustatud sõjalennukid pole eriti huvitavad ehk. Sisu jääb vajaka ja inimesi pole sisse panna olnud seni. Vähemalt mitte mugavalt ja hästi animeeritavalt.

Kõige kehvem komöödia

on IMDB arvates The Tony Blair Witch Project. Keegi teab, kust torrentist seda leida? Mina omadest ei saanud. Tegelikult kammisin rohkem huvipärast muidu filme. Ja vaatasin "kokku joonistatuid" - oioi-õudu! Kolmanda hooaja esimene osa oli üsna ülekeeratud, nagu nad kõik.

Kurb

Kaastunne, et noored mehed nõnda varakult annavad oma kalli juriidilise vabaduse ära. Sedakorda A., kelle särgis ma paadiga sõitsin.

Ohver ja ohverdus

Postimees (27.12.2006 13:57): "Saddam võtab poomist ohverdusena"

Iraagi kukutatud diktaator Saddam Hussein teatas täna avalikkusele läkitatud kirjas, et ta läheb võlla kui ohver.

Kuigi sõnade ohver ja ohverdamine tüved on samad, siis minuarust on kontseptuaalselt tegemist täiesti vastukäivate asjadega. Ohverdus on vabatahtlik (kuigi ehk kultuuriliselt determineeritud traditsiooni läbi), ja religioosne talitus. Ohver ollakse aga selgelt vastu iseenda tahtele - üks kõik, kas lihtsa kriminaalkuriteo või võimu monopoli omava (religioosse või sekulaarse) organisatsiooni loodud rituaali käigus. Niisiis - pealkiri ei lähe kokku esimese lause sisuga. Tõsi - edasises tekstis vasturääkivus väheneb. Mõneti võib olukorda mõista, kui ohvri olukorraga leppivat avaldust, sisuliselt on aga muidugi tegu trotsliku üksikindiiviidi katsega iseenda mõju veelgi suurendada ja jätta ajaloole sügavamat pitserit.

Põrgu märtrite riiulile (nt. A. Hitler, Nürnbergi ohvrid) trügib üks semiit juurde. Läheb vist trügimiseks ja kismaks?

Ohvriks nimetaks ma II ms kontekstis näiteks ka Günther Lütjensit - kui keegi valib tee sõjaväelasena, siis on tema ohvriks olemine küll mingil määral kaheldav, kuid ometi võiks pidada teda - admirali, kes uppus/hukkus Bismarckil - tänu tema osalusele protestis natside tegude vastu juutide suhtes ning "Kristallöö" ajal. Muidugi sai ohvritena hukka ka juba varem üsna palju kõrgeid ohvitsere - muuseas Hitlerile vahetult eelnenud kantsler - Kurt von Schleicher.

Husseinist saab ohver ehk vaid Iraagi sisekonfliktis erinevate islamivoolude vahel.

(Panin lingid saksakeelsele wikipediale, asendage prefiks de prefiksiga en kui teil on mõistmisraskused või soovite võrrelda)

Õhtuks ühe tõenäoliselt riistvaralise probleemi lahendamine Nõmmel - on hea, kui vajatakse. Õnneks tuleb neid probleemide lahendamisi vahel ette ja teisalt õnneks ei tule neid ette mitte liiga tihti.

Päike paistab näkku. Oleks ühte Aleksander Suurt vaja, kes võiks Diogenesele varjuks ette tulla, kui parafraseerida iidset nalja. Mul on Diogenesega väga palju ühist, mulle tundub. Koliks ka suurde amforasse elama?

Amfora asemel kõlbaks ka see vidin, kuigi universaalseid asju pole olemas. Suur amfora (või meie rahvasuus - tünn) on universaalsem. Kodanikud - hankige endale üks suur hea tünn ja tundke privaatsusest ja segamatusest mõnu! Või kontsentreeruge ja tekitage enda ümber vaimne tünnisein.

make war, not love

Mõtlesin, et teen lastele slaidisõu sõjalaevade arengust selle kõige tormilisemal sajandil - 1850-1950. Esiteks vektorgraafikas võrdlus.

Reklaami ohver

Olimar Kallase "Kogu lugu" hakkab ka riiulil seisma - mitte, et mul raamaturiiulitel ruumi oleks.

Lisaks hankisin eile juba kaks raamatut - teiste seas soodushinnaga köite, milles ka I. lugu libahuntidega (Terra fantastica).

(Kaart ja kivi ei jõudnud Tartusse, seega ei jõudnud ka tagasi Tallinnasse ja ei tule ka enne kolmapäeva. Lõhnab lugemisjõuludena.)

3/7

«Seiklus Sekontias», 1986

See on mul päris kindlalt kusagil olemas ja arvan, et midagi muud ka. Või vähemalt oli olemas. Tänane Postimees tõi Mart Juure kirjutatuna meelde veelgi nostalgilisemaid asju lapsepõlvest. Üsna sügavalt. Tekitas kihu raha kulutada. Kohe päris kindlalt peab seda tegema. Ei saa teisiti!

Pilt on ühe firma pisikse auto kapoti pealt Mustamäelt, mitme aasta tagant. Oh aegu ammuseid ...

(Täna õhtul peaks kohale jõudma graafikakaart ja mälu ... ma miskipärast ei ole väga ootusärev ja elevil.)

(nostalgia)

"iha pood"

Ei juhtu just tihti, et töö juures saaks häbenemata aega kulutada ilukirjanduse lugemisele. Ainuke kaasas olnud raamat - Alexis Zorbas - jõudis oma poolteist tundi jõudsalt edasi, sest Kernel panic tõi kaasa vajaduse süsteemi uuesti paigaldada (meil siin pole peale J. kedagi, kes süsteemiadministreerimist vähegi tunneks ja J. pole sel nädalal enam kohal). Niisiis - terve (une tõttu lühendatud) päev möödus püüdes leida väljapääse -

1. ilma süsteemi uuesti installimata
2. süsteemi vaid osaliselt uuesti installides
3. saamaks pihta, kuidas installida nvidia draivereid
4. installeerimaks Java SDK'd
5. installeerimaks Tomcati

(ja osa viimastest jäid ikka osaliseks v poolikuks)


Mul oli tore päev - vähemalt midagi, millest osas olen ma väga kogenud.
(Täna pidi tulema L. Greifswaldist tagasi, aga pole kippu ega kõppu veel.)

Kindlustorn Nõmme serval

Käisin esimest korda kuulsas TTÜ peopidamispaigas, ronisin teravas kaldes mäest üles mööda lahtist liiva. Õhtujooksul kattus kõik valge kihiga. Ülevalt Nõmme mäe pealt avaneb kena vaade. Majesteetlik. Palusin pahuralt bussijuhilt peatust Tammsaare-Pärnu mnt. ristis ja sain ka kuidagi.
Hommik on päikseline, aeglane ... Kristiines on tööl G. - üllatav näha inimesi, kes justkui peaks/võiks Tartus olla. Täna oli/on/tuleb palju asjatoimetusi.

Ahjaa - on äärmiselt sümpaatne, et inimesed on julged. Mis siis, et tegelikult kritiseerivad nad mind. Inimesed, kes süsteemi hierarhias on minust allpool. Sain hommikul peale esimest tundi kriitikat nii alt kui ülalt. Õnneks teine tund oli parem - teema ja üldse paremini teostatav.

Kõlab kohutavalt

Soome kodusõda

27. jaanuar 1918- 15. mai 1918

Valged	Punased
80 000-90 000 soomlast 550 rootslast 13 000 sakslast Kaotused: 3414 hukkunud võitluses 1400-1650 hukatud 46 kadunud	80 000-90 000 soomlast 4000-10 000 venelast Kaotused: 5199 hukkunud võitluses 7000-9000 hukatud 2000 kadunud 11 000-13 000 surnud vangilaagrites

Kohutavaid asju juhtub kui mõistlikud ja lähedase geneetilise baasiga isikud omavahel tülli lähevad üsna tühiste asjade pärast. Õppige ajaloost tolerantsi!

kink

Minu esimene jõulukink sellel aastal. Väga universaalne. Punase puiduga kaetud.

Elu piltides

Proletariaadi diktatuur

Aga mitte enamikus oleva proletariaadi, vaid vastupidi - vähemuses oleva proletariaadi. Vähemuses olevate inimeste, kes suudavad taluda füüsilist pingutust ja täpsust ning omavad väga head keskendumist igavavõitu tööle sobides. (Kõrgharimata) Spetsialisti diktatuur - vähemalt palga suhtes.

Mulle meenus tegelikult Ortega y Gasset, keda ma ikka vahel meenutanud olen tema meeldejääva "Masside mässu" tagajärjel. Nimelt see, et tänapäeval ei ole eliit enam selgesti defineeritud aadliseisuse läbi, vaid eliiti võite kohata igal pool - kingsepa, professori, sõjaväelase ja poliitikuna. Eliit, kellele on omane huvi, võime üllatuda, hingega asja juures olla, õppida ja näha maailma läbi laia prisma. Mitte ainult oma nina alla nohistada. Iga poliitik pole eliidi hulgast, isegi mitte iga professor ja arst.

Eliidi defineerimine on väga suhteline.

Võibolla võiks võtta näiteks kahtlemise - inimene, kes suudab kahelda kõiges ja samas otsida-otsida-otsida tõde - kuulub ta ehk eliiti? Või "nägemine" - oskus tajuda muutujaid asjades, mis esmalt tunduvad olevat public static final konstandid. Asjad, mis pole kunagi silmnähtavalt muutunud, aga ometi võivad seda eritingimustes teha? Muutumisvõimalused, mis on olulised maailma mõistmiseks.

Kas see proletariaat, kellest enne rääkisin, on eliit või mass? Isegi temas on nii eliiti kui massi, ma usun. Kas keskmine ja kui palju keskmine kontoritöötaja suudab end lahtirebida massi staatusest? Teeme peaga tööd, aga kodus ei huvitu millestki ja raiskame aega? Ei mõtle?

Olulised pole teadmised, oluline pole mälu - oluline on miski sisemine sära.

Globaalse soojenemise vastu

Et kliimasoojenemist peatada on välja pakutud huvitav plaan, kus lihtsad mereeluvormid seovad oma elutegevuse käigus süsinikoksiidi tahkete osakestena ja lasevad sellel settida ookeanide põhjadesse. Esmalt tuleb pumbata kilomeetri sügavuselt elukatele sobiliku toiduga vett pinnakihtidesse, kus elukate hulk tänu sellele märgatavalt kasvada saab. 100 000 ruutkilomeetrit pumpasid - 1320 pumbajaama igaüks 100 000 pumbaga. Kolmandik kasvuhoonegaasi emissioonist saaks peatatud. Pumbad töötavad iseenesest puhtast füüsikalisest imest - ülemises otsas soojenev vesi tõmbab alt külma juurde. (on vist nii?)

Kunagi miskid teadlased justkui mõtlesid välja ju, et ookeanide põhjades olevad metaanivarud* peaks toimima loomupärase kliima säilitajana. Nimelt kliima soojenedes või jahenedes vabastama/akumuleerima kasvuhoonegaase vastavalt vajadusele.


* (pidavat surve tingimustes olema kristalliseerunud olekus ja Bermuuda kolmnurga kuulsad laeva- ja lennukihukud olla just põhjustatud sealsete metaani koguste vabanemise momentidest, kus läbi vee tulev metaan ei hoidnud laevu enam pinnal ja lennukite mootorikuumusest plahvatas/põles)

(kommentaarid, selgitused rumalale humanitaarile, kiitus, laitus ja rõve sõim on oodatud)

iik!!

Ma tahan rohkem tööd teha!!!

Töönädala keskpaik

Eile jõudsin lõpule "Patrioodiga". Pratchett teeb oma head nalja, mis hoolimata mitmest teda lugemata aastast ei tundugi niivõrd naljakas. Liiga palju tegelasi - ajab välja segaseks - alles lõpu eel hakkasid kõik selgeks saama.

Aeg on jätkata "Jääalasiga", ma arvan. Kergem kirjandus on ... khmh, kergem?
Kolm pooleli raamatut pole üldse minu moodi muidu - mõneti võiks Metsalooma käest juba kaks aastat laenuks oleva Mark Twaini kristluse vastase "Kirjad maapealt" ka lõpetada, aga näe hakkab meelest minema juba.

Õnn

on näha seda värvidemängu, pimeduse ja punasuse kontrasti, mida pakub Lasn... uihh, tahtsin öelda Annelinna tagant üle pilvejoone paistma hakkav Päikese Mäng. Pilvepiiri selge joon horisondi kohal nagu Iseseisvuspäeva hiiglasliku tähelaeva serv, üle mille on kõik punase-oraanži triibuline. On unistus lennata ... lennata poolpimeda viduse maailma kohal - vastu valgusesse ... oraanžide pilvede suunas. Lennata igavesti.
Olla vaba Universumis. Olla Universumiga üks.

Kuni oraanzist kumast saab kollane laialivalguv hiiglaslik kera laia kettaga ümber selle (kas Päike on üleöö hiidtäheks saanud?). Kuni tulevad kiired pilved läänest, mis kihutavad üle taeva - vastu Ida mõõtmatutele Jõududele.

Kuni Lääne Ratsavägi muutub ühtlaseks halliks massiks - vaid veidi korrapäratut tupsutamist. Kuni Luunia korstna suitsusammas (pea horisontaalne) on üks Lääne Ratsaväega. Värviline Ime on kadunud kuskile sisse ... millessegi.

Ja päev on alanud ... kohvi on sees ja pea-pea ootavad õpilased...

Kontraversne

Rebides end lahti hommikusest laiskusest vedasin end nelja paiku linna ja peale mõningast otsustusvõimetust valisin Gruusia saatkonna. Või peaks seda nüüd Georgia saatkonnaks kutsuma hakkama. Sõin ja jõin. Vaikuses, mida häiris mõneks ajaks vaskpuhkpillides ja jõuluvanarekvisiitides kamp, kes mööda tänavat patseeris ja pööras Rüütli tänavale Rae platsi suunas.

Kummaline, kui häiritud olen ma sellest, et mul ei ole võimalik midagi rääkida. Olen ohver, keda muudkui räägitakse ja räägitakse. Talletan pisikesi detaile, aga kannatan, sest mul pole midagi öelda. Igatsen seltskonda ja igatsen vaikust. Samal ajal. Igatsen kuulamist, aga kannatan sõnade all, mida mulle peale valatakse.

Mitte, et nad kasulised poleks mõnest nukast, aga paljud on kunagi kuuldud. Vanad. Siiski.

Pühaba õhtutel kummitab esmasba hommik ja selleks vajalikud toimetused. Varane tõusmine peale kahte mõnusat 10+ tunnist une päeva.

PS: Stiilinäide ka (üle keskmise hüva): Wos (teate küll - ambassador of U. S.) olla öelnud hiljutises interviuus, et talle meeldib klassikaline maalikunst ja skulptuur ja et ta on Eestist ostnud ka Aapo Puki ja Tauno Kangro teoseid.

Pannkoogid

Üle poole aasta tegin pannkooke. Laenasin pliiti, kööki, panni... Võtsin kaasa õli, jahu, suhkru, piima, moosi, lasin tuua munad ... organiseerisin seltskonna ... täitsa okei koogid said. Vast.

Lightning II

Uskuge või mitte aga selline on/oli toimetaja nimi ning venekeele i on kahe lennukimudeli vahel.

Teisalt oli ka aeg, et ameeriklased oma kuuekümnendate / seitsmekümnendate alguse disainiga lennukitele mõne alternatiivi leiaks. Liiga palju on aja jooksul muutunud - hiinlaste uuemad "linnukesed" on juba väga kahtlased ja ega venelasedki maga. Eurooplastel on Grippen, Rafael, Typhoon.

(originaal)

(Postimees tuli oma versiooniga välja tunde hiljem, aga vähemalt on toimetatud.)

Taksitermia

Oli vägev film. T änavuse PÖFFi seni parim - koomiline, rõve, reegleid murdev, ropp. Kiirsöömine Olümpiamängudele!

Magustoiduks jalutuskäik Pärnu maanteelt Sõpruse puiesteeni piki Tammsaaret - va ühistransport lõpetab vara!

vaba sõna!

Naljakas, kuidas haridussüsteemist kumab ikka siit ja sealt välja Partei. Parteilasele pole kombeks käituda nii või teisiti. Haridusasutus ei ole töökoht, mis võib valida töötajaid (=õpilasi) vastavalt millele iganes (vastavalt tööoskustele, suu kinnipidamise suutlikusele, pikkusele, täpsusele, väljanägemisele). Töötaja tehnoloogiavaldkonnas tegutsevas firmas ei või rääkida oma ettevõtet taga, ei või rääkida tootest rohkem, kui on koduleheküljel kirjas, aga õpilane koolisüsteemis peab seda küll võima. Õpilast hoitakse koolis vastavalt õpitulemustele.

Mina olen töötanud õpetajana ja tean väga hästi, et õpetajate õigused on paljudes aspektides jäänud tagaplaanile ning rikutud. Kooli kord on raskustes kogu riigis, eriti paikkonnis, kus on raske õpetajaid leida. Teatud aspektides peaks õpetajatel olema rohkem võimalusi suruda lapsi, kuid gümnaasiumi osas ei tohiks probleemi olla (selles pole mul kogemusi). Linnades on asi ehk parem ja minu arvates pole siin nüüd küll midagi sõnelemisväärset toimunud, kuigi armas Nirti võib vahel mõne mõtte avaldamisel tõesti veidi liiale minna (olen saanud vanemaks ja kipun rohkem kontrollima end ning ihkama kontrolli teistelt, kuid ometi on kontrollimatu julgus minu arvates paljus ideaalne).

Haridussüsteemist kumab välja Partei - olgugi, et komsomolifunktsionärid on enamasti väljakasvanud ja lahkunud poliitikasse, ärisse või manalateele. Ka ülikoolisüsteem bürokratiseerub - rohkem jõu survet. Teadus kui selline on jõu instrument - raamistamine. Aga revolutsioonid mõistmises saavad väljakasvada vaid raamide rikkumisest.

(Probleem oli selles, et Nirti forsseeriti (väidetavalt?!) enesetsensuurile - taastasin RSSi abil (luba küsimata) mõned tema sissekanded. Väike varukoopia ei tee ju paha ja TEGELIKULT ajalugu (või kellegi nägemust sellest ühel hetkel) võltsida ei saa.)

Haridus kui raamistus

Kunagi olen seda mõtet siin ehk ka maininud, aga mulle meeldis üks (võimalik, et vale) kirjeldus budistliku tee õppimisest. See käis läbi krahhide ja tunnetuse valest.
Oli esimene tasand - läbi teha rituaalid, täita neid päevast päeva piinliku täpsusega.
Seda tegid noored mungad aastaid, kuid õpetajad valisid välja nende seast mõned, kes jõudsid teisele tasandile, kus selgus, et pea kõik enne õpitust oli vale. Tuli õppida uued rituaalid, uued teadmised. Ka neist valiti välja mõned, kes jõudsid kolmandale tasandile, kus selgus, et varem õpitu oli vale ...

Mõneti töötab ka meie koolisüsteem sedasi - aste-astmelt kaugemale. Esmalt Newtoni füüsikaseadused, siis selgub, et midagi olulist jäi puudu ... minnakse edasi ja eelnev muutub erandlikuks.

Kool peaks innustama omapäraseks, ise mõtlema. Aga see tuleb vaid läbi "revolutsioonide", kus selgub, et asjad olid keerulisemad, kui varem mõeldud/arvatud.

(Urr! Tööle peaks minema!)

Kes on korraks näinud Valgust, selle pärisosaks on Hullumaja.

Käisin Steisiga "Inetuid luiki" (IMDB) vaatamas. Pealkiri Strugatskitelt, õhkkond samuti, aga raamatust erineb film vägaväga palju muidugi. Mõnusad tumedad toonid. Meeldis. Rõhus rohkem maailmale endale. Kujutage ette pärast mõnusalt tasustatud ja meele järgi tööd minna madalapalgalisele ja vastikule ametile? Võtab ju eluisu ära küll? Strugatskeid peab küll pigemini mõtestama laiemas ühiskondlikus plaanis - ega nad juba nõukogude perioodil saanud otse öelda, et ühiskond on mäda. Samavõrra on ka meie või lääne* ühiskonnad mädad ja teema on ikka ja jälle igati aktuaalne, et Kunstnikul on Külm.

(* kes tahab, see võrdsustab lääne ja meie, kes tahab tõmbab tugeva piiri, kes tahab võib üldse eri padadesse panna, aga mäda on ja mädaks jääb)

"Rage against the revolution!"

Mulle väga meeldib mu praksijuhendaja R.'i kabinetinaaber M. - väga revolutsiooniline kuju. Anarhistlik ajalooõpetaja? Võibolla, igatahes särab temast välja küünilisust, skepsist, irooniat bürokraatia vastu. Teooria vastu. Reeglite vastu. Ta on nii punk!!!

(Aga juhendaja on ka hea!)

Nelson

Poolik Nelson. Heh - see ei meeldinud mulle hoopis nii kui eelmised. Kokaiinisõltlasest ajalooõpetaja, kas see oli tal pedofiilse alatooniga kihk või hoolimine? Mis oli lõpus? Kas maksis hoolida? Mis see oli?

Käisin L'iga kinos/kirikus, talle meeldis.

ZEN!

Eile käisin Milarepat vaatamas K.'ga. Budismis on ilusad mõtted, aga tunnen end selle taustal jõuetuna. Ütlesin K.'le, et Zen on pudeli põhjas - ilus ümmargune. Valguse ja varju kokkusulamine. Mured tibakeseks kergemaks, aga vale tee. Nirtil on õigus, et vale tee. Ma tean.

Õhtu möödus kontrolltöid parandades ja mõeldes järgmistele tundidele.

Täna tegin praktikat ja käisin P.'ga vaatamas "Kirgastumine garanteeritud" või oleks õigem öelda "Ärkamine". Natuke kahtlane, nagu alati, aga ometi tundus, et leidsin siit filmist rohkem kui eilsest Milarepast.

Elus hakkama saav vend - paljulapselise pere isa - jäetakse naise (ja laste) poolt maha. Nutab zen värgiga tegeleva ja muidu paljuski otu venna juures, kes just plaanis Jaapanisse sõita, et leida õiget teed. Vennad satuvad Tokios ülikallisse baari (hinnad avastavad tagantjärele), eksivad ära ja ööbivad tänaval. Jõuavad lõpuks kloostrisse (viie rongiga), läbivad kannatusi. Jõuavad kuhugi.

Oli väga tore näha P.'d üle pika-pika aja. Ajad muutuvad.

Andsin kerjusele Raatuse kaubamaja trepil rohkem raha kui poes ostmisele kulutasin (ostsin kolm saiakest). Andsin vanamehele halli habemega, sest ta vähemalt üritas - mängida suupilli. Tore. Soovis häid jõule.

Pelevin on üks mu lemmikkirjanikke, aga ma ei oska teda vist lugeda. Ta on humoorikas. Jõuab eikuhugi - täpselt nagu peab. Elu käib tühjusest tühjusesse läbi Luciferi poolt manatud unistuste.
Elu on nagu shikazen Jaapani mägedes - pime tunnel, valgus, pikk ja pime tunnel, hetk valgust.

Aga vaadata võib vaid valgust. Mina Tahan Osata Vaadata Valgust. Ainult Valgust.

Laev raputas veidi.

Tallinn oli hall ja kole.

Seljataga üpris luksuslik reisikene. Sellistel saab põhjalikumalt tuttavaks töökaaslastega. A. on tore noormees ja vaieldamatult on mul äärmine austus tema suutlikuse suhtes loobuda alkoholist ja saada hakkama oma tööga, kuid kui Eesti iseseisvus 1991. aastal (no õige - mõni eestlane - ka mina - võib seda ka vahel meeltsesegadushoos öelda), Eestis diskrimineeritakse venelasi, Putin on vene rahvale ainult head teinud (oleks veel, et Venemaale, aga vene RAHVALE???) ... siis ei tahaks ikka päriselt nõus olla. Ja Eesti iseseisvus likvideerus Euroopa Liitu ühinedes? Samasuguseid luule omavad ka mõned hullud (eestlastest) marurahvuslased.

Ostsin kaks Banksi romaani - hinnad olid siiski üsna kirved ja kolmandat ei saanud lubada, kuigi Kultuuri romaane oli kaks saada, siis võtsin lisaks Excessionile hoopis täitsa uue The Algebraist'i.

Kalamari, põhjapõdrapraad, iiri kohvi, sigar, ööklubi, nelja tärni Scandic Simonkenttö hotell (Hiltoni ketis).

Kõige tähtsam on kaelal.

"Bright side ..."

Käisin E.'ga kinos. J.-M.'i lubatud kinoseansile sain ilma piletiteta ja lihtsalt sisse marssides. No tõsi - enne olin kassas öelnud, et mis puhul. Minu tüüpi viisakal ja korralikul inimesel oli ikkagi veidi kummaline sedasi talitada, aga palk tuli ju välja võtta.

E. valis välja natuke liiga suhetekeskse filmi (eriti arvestades, et ta mees on), aga sellel oli täitsa jumet. E. ise kurtis, et film jäi talle üsna arusaamatuks, et tundus samaaegselt lapsikute vahenditega tehtud olevat ja justkui siiski tõsistest täiskasvanute asjadest. Oli jah tõsistest asjadest. Oli jah lapsikuid episoode. Üleinterpreteerida ma ei armasta, aga mõningaid mõtteid tekitas. Ei jaga neid rohkem.

Lõuna paiku Soome. See on "bright side" Soome firmas töötamisele, et "koolitus" (köhköhh - jõulupidu) ei toimu omas vabariigis.

Ostsin tulevaks teisipäevaks ka Tallinna PÖFFile piletid. S. tuleb kaasa. "Inetud luiged" - on vist Strugatskite aineline stsenaarium, igatahes pealkiri on neilt kopitud ja võrreldakse ka Strugatskite teosega (Stalkeri originaal oli vist "Väljasõit rohelusse", eksole?). Kuigi viidud tänapäeva tulevikku. Toodud kaugelt tundmatult planeedilt ära. (baasi arvustused originaalile)

Üks filmiidee on veel päris PÖFFiks. Ehk teen ka selle teoks ... tuleval kolmabal pärast laulutundi.