Proletariaadi diktatuur

Aga mitte enamikus oleva proletariaadi, vaid vastupidi - vähemuses oleva proletariaadi. Vähemuses olevate inimeste, kes suudavad taluda füüsilist pingutust ja täpsust ning omavad väga head keskendumist igavavõitu tööle sobides. (Kõrgharimata) Spetsialisti diktatuur - vähemalt palga suhtes.

Mulle meenus tegelikult Ortega y Gasset, keda ma ikka vahel meenutanud olen tema meeldejääva "Masside mässu" tagajärjel. Nimelt see, et tänapäeval ei ole eliit enam selgesti defineeritud aadliseisuse läbi, vaid eliiti võite kohata igal pool - kingsepa, professori, sõjaväelase ja poliitikuna. Eliit, kellele on omane huvi, võime üllatuda, hingega asja juures olla, õppida ja näha maailma läbi laia prisma. Mitte ainult oma nina alla nohistada. Iga poliitik pole eliidi hulgast, isegi mitte iga professor ja arst.

Eliidi defineerimine on väga suhteline.

Võibolla võiks võtta näiteks kahtlemise - inimene, kes suudab kahelda kõiges ja samas otsida-otsida-otsida tõde - kuulub ta ehk eliiti? Või "nägemine" - oskus tajuda muutujaid asjades, mis esmalt tunduvad olevat public static final konstandid. Asjad, mis pole kunagi silmnähtavalt muutunud, aga ometi võivad seda eritingimustes teha? Muutumisvõimalused, mis on olulised maailma mõistmiseks.

Kas see proletariaat, kellest enne rääkisin, on eliit või mass? Isegi temas on nii eliiti kui massi, ma usun. Kas keskmine ja kui palju keskmine kontoritöötaja suudab end lahtirebida massi staatusest? Teeme peaga tööd, aga kodus ei huvitu millestki ja raiskame aega? Ei mõtle?

Olulised pole teadmised, oluline pole mälu - oluline on miski sisemine sära.