ZEN!

Eile käisin Milarepat vaatamas K.'ga. Budismis on ilusad mõtted, aga tunnen end selle taustal jõuetuna. Ütlesin K.'le, et Zen on pudeli põhjas - ilus ümmargune. Valguse ja varju kokkusulamine. Mured tibakeseks kergemaks, aga vale tee. Nirtil on õigus, et vale tee. Ma tean.

Õhtu möödus kontrolltöid parandades ja mõeldes järgmistele tundidele.

Täna tegin praktikat ja käisin P.'ga vaatamas "Kirgastumine garanteeritud" või oleks õigem öelda "Ärkamine". Natuke kahtlane, nagu alati, aga ometi tundus, et leidsin siit filmist rohkem kui eilsest Milarepast.

Elus hakkama saav vend - paljulapselise pere isa - jäetakse naise (ja laste) poolt maha. Nutab zen värgiga tegeleva ja muidu paljuski otu venna juures, kes just plaanis Jaapanisse sõita, et leida õiget teed. Vennad satuvad Tokios ülikallisse baari (hinnad avastavad tagantjärele), eksivad ära ja ööbivad tänaval. Jõuavad lõpuks kloostrisse (viie rongiga), läbivad kannatusi. Jõuavad kuhugi.

Oli väga tore näha P.'d üle pika-pika aja. Ajad muutuvad.

Andsin kerjusele Raatuse kaubamaja trepil rohkem raha kui poes ostmisele kulutasin (ostsin kolm saiakest). Andsin vanamehele halli habemega, sest ta vähemalt üritas - mängida suupilli. Tore. Soovis häid jõule.

Pelevin on üks mu lemmikkirjanikke, aga ma ei oska teda vist lugeda. Ta on humoorikas. Jõuab eikuhugi - täpselt nagu peab. Elu käib tühjusest tühjusesse läbi Luciferi poolt manatud unistuste.
Elu on nagu shikazen Jaapani mägedes - pime tunnel, valgus, pikk ja pime tunnel, hetk valgust.

Aga vaadata võib vaid valgust. Mina Tahan Osata Vaadata Valgust. Ainult Valgust.