Sai teine natuke liiga väike ehk. Ruumi paigutus on muidugi nagu eeldasite probleem. Osad ruumid peaks jääma keerdtrepist alla - esimesele korrale, mis praegu tegemata. Kõikide akende ette peaks saama tõmmata katteid.

Tõin ära 150 pilti - perekonna ja sugulaste elu ja tegemised. Aga see tõi kaasa nuhtluse. Arvutikaupade poed on nuhtlus. Palgatõus tekitab eufooriat ja nähes arvutikaupade poes väga hämmastava hinnaga ilusaid (ja võimalik, et hea heliga) asju tekib kohe Kihk. Olla Tarbija. Tarbida. Mitte, et mulle need ilusad kõlarid - õhukesed ja lisaks suurem kast jämedama (lõviliku) möirgamise jaoks - väga kasu annaks. Aga omamiskihk!

Näiteks kihk omada umbes sellist maja:

Või minge vaadake tähti. Või kui kaugel nad meist on - kaugused on astmetes - muidu keriksite end hiire rattaga hulluks või isegi ületataks maailma suurima internetilehe - jah - mõõmetelt, mitte andmemahult - mõõtmed.

Täna lugesin rongis Banksi "Excession"'it - aeglaselt läheb. Peaks paremini motiveerima. Koolis andsin kaks tundi - viimased esmaspäevased tunnid, sest tuleval esmaspäeval sõidame Otepääle. Veel kaks reedet vaja tunde anda - sealhulgas kaks kontrolltööd. Nädalavahetusel peaks tulema saun Plaskus ja ehk ka Kauri hällipäev Pangodis.

Banksi Kultuur on ikka meeletu. See ajab mind keema ja tekitab soovi olla seal. Kuigi ta on ... lagunenud. Inimestel pole tähtsust. Postmodernism. Ülim tehnoloogia - hiiglaslik tähelaev, milles on kolmes eri sektsioonis asukad hoopis eri maailmadest - õhukestes pilvedega atmosfääris lendlejad, kalad omas vees ning ülitihedast gaasigigandi alumistest kihtidest pärit tegelased. Eksisteerivad. Osalt loomad - õgimas kättesaadavat. Osalt ... inteligentsemad.

Maailm on jäänud ahtaks, sest keelepiirid hoiavad paigal. Püüan ... laiendada.

"Iga kord kui tuleb holokausti päev ja ma räägin juutide hävitamisest, siis hakkab mul klass haisema. Õpilased tabavad selle ära ja oskavad ka seostada."

(Kooli pärleid)

Olin baarmen. Terve õhtu. Rääkisin kokkusattumistest. Aga lõpuks - pärast seda, kui olin neiud sõidutanud taksoga Õigesse Kohta (minu jaoks) ja saatsin neid veidi maad neile Õige Koha suunas (mis oli siit vaid veidi edasi), rääkis üks neiu, et tunneb A'd. Müstika - aga taaskord tõestus, et Eesti on väike. A. oli õpilane, võibolla mõneti kõige erilisem, aga laisk ja looder. Ma olen kindel, et ta on võimeline paljuks. Aga ta on looder. Ja seetõttu hukule määratud.

Mõtlesin enne minnes, et peaks rääkima ka neljapäeva muust osast. Sellest, kui ilus oli punane päiksese loojang Klaasist Majade fassaadidel vaadatuna raudruuna sadulast. Sellest, kuidas karusnahkse mütsiga vanamees teatas vene ja eesti keeles, et Jumal on kõikvõimas ning me peaks tema poole pöörduma. Rongis siiski terroriakti ei toimunud. Rong ei kukkunud Emajõkke. Me ei saanud hukka. Patuste rong - tõenäoliselt peaaegu kõik parastasid või irvitasid vanamehe üle.

Ma rääkisin Tornis, et ma usun Jumalat. Jumalat, kui Loojat. Ükskõik, kas ta sekkub või mitte.

Mõned usuvad ümbersündimist. Mõned usuvad Kahtlasi Asju. Mõned usuvad Vabamüürlaste Vandenõud. Mõned usuvad, et Juudid on Kõige Kurja Juur. Mina ei usu. Ma arvan, et ka juudid on Inimesed. Ma arvan, et valitsused ei ole puhtalt "evil force". Ma usun inimeste headusesse. Ikka veel. Lootusetu optimistina. Ma ei usu kahtlasi ebateaduslike teooriaid. Aga mul on rõõm, et mõned inimesed suudavad leida oma rahu neis. Ma olen natuke kade. Aga rõõmus ka. Ma tunnen end natuke parema, mis on kole. Ma usun, et ajapikku ma harjun ja leian Parema Tee.

Reedel sain palju Kriitikat. Adekvaatset. Rasket. Andsin viimase ühiskonnaõpetuse. Mind vaadati.
Reede õhtul läksin utlibi. Logelesin. Lõpetasin Galapagost. (Imehea oli! Lugege Paberiõgijaid!) Kohtasin L.'i.

Täna tuli meelde, kui ülikonna pükstega välja läksin. L. küsis, kas panna selga seelik või püksid. Tunnistasin, et ma ei tea. Et ma ei ole seelikuga väljas käinud, küll aga kandnud seda nalja pärast. Aga täna ülikonna pükstega oli vist umbes sama kui olnuks seelikuga. Eile õhtul olin E. juures. Mõtisklesime Meeste Mõtteid. Vaatasime slaidisõud, mida näitasin reedel üheksandale. Vaatasime ka neid filmilõigukesi, millega tehnika alt vedas. Täna käisin söömas S.'iga - sel korral tegi tema välja - lõpeks edukas välisministeeriumi ametnik. Esimest korda käisin Tsink-Plekk-Panges (kui välja jätta K. hällipäev läinud aastal).

Pärast olin terve õhtu joogimeister. Veinid-veinid-veinid. Joogid. Lõpus ka mulle.

"Nojah, Beethoveni üheksandat sümfooniat ei maksnudki temalt oodata."

(Lausub surnumatja Läänerindel ilmasõja päevil ajades hauda veel üht ohvrit tuhandetest)

Ego. Ise.

Ma olen väga isekas persoon. Mõtlen ainult endale.

Aga ma tean veel üht hullemat, kes vaid endast vatrab. See on üsna kole ja tüütu ... ajapikku. Kahjuks on ta mu sugulane ja ma pean jagama temaga vahetevahel korterit. Võibolla ma natuke oskan seda koledust näha, natuke ... muuta ennast, et ma ei läheks nii kaugele. Ma tean ja olen talle mõista andnud, et ma ei kannata seda välja. Ta arvab endiselt, et ma ei ole eriti jutukas ja jätan enda sisse kõik. Tegelikult ma ei ole endasse suunatud persoon, aga ma tean, et välja suunates olen ma veelgi hirmuäratavam. Veelgi Egom.

Aga samas on selline eeskuju ... hukutav. Või samas on mulle vahel öeldud, et ma olen valmis üsna suurteks eneseohverdusteks mitte millegi eest. Hoolimisest? Igatahes kõik teavad, et ma olen alati valmis sotsialiseeruma (saadeks kasumiks oma võimaluse rääkida?). Samas ma olen omaarust üldiselt valmis ka kuulama ja nõu andma, kui oskan. Tema ei ole ... ta küsib midagi vaid selleks, et oleks põhjust ise rääkima hakkamiseks. Endast. Kuigi antava nõu osas ei saa ju kunagi ... pead anda, et see töötab. Võibolla ajab segasemaks. Olen valmis ütlema inimestele, kes seda vajavad, et nad ei peaks mõtlema sellistest asjust ... see pole produktiivne. Ja samas ei oska ise mõtlemist aheldada, et ta jääks produktiivsuse rajale, mida ta näiteks praegu vajaks.

Keegi ei oska. Kõik tunneme.

Jube Ego ... aga Beethoveni üheksandat ei kirjutaks. Ah ... ... peale ...

(Galapagost läbi ei jõudnud, aga puudu jääb vähe)

Täna uurisin töö lõppedes veidike hibernate'i mapingute tegemist. Parandasin ja hakkas tööle. Nüüd on veel küsimus, kuidas suvalisi alamobjekte hulkade kaupa külge kirjeldada. Tekitab palju raskusi.

Tegelikult on täna aktiivselt ülal hoopis teist liiki külmetamine (mitte andmete "külmetamine" andmebaasi). Nimelt on tõusnud päevakorda vajadus lõvil lambanahka pugeda. Ja jänestel, ja huntidel ja jüngritel ning metsloomil, mammuteil ja muidu lontrustel on kõigil aeg lambanahka pugeda. Jaa! Lambanahka!

(Peaks vältima klaviatuuri nihutamisel üle lauaserva terasest radiaatoritorule maanduvaid kristallkausikesi. Neil on kombeks oma purunemisega valmistada meelehärmi. Nad on ju tugevad, aga teras on ohtlik. Ja põrand pähklaid täis.)

(see oli 300's sissekanne veidi vähem kui kahe aasta jooksul)

Peroonil ootas M.

Mäletate ju seda laulu - "Hei-hei-hei tule jaama! Võta kaasa perroon!" Ivo Linna esituses muidugi.

Rääkisime M.'iga ulmekirjandusest. Tema soovitet "Lumevaringu" sain ju lõpeks läbi ja tal oli pooleli Lew R. Bergi viimane raamat - "Must kaardivägi". Näitasin Celestiat. Palju-palju vaadata ja rääkida ... lõpeks alles Kehras saime hakata omi raamatuid lugema.

"Rasestumine ja nohu on mõlemad põhjustet limaskesti armastavate mikroorganismide poolt." (Veel Galapagose geniaalseid mõtteid minu sõnastuses)

Kole!

Kole sarnaselt esitatakse hunne minu armsatele mongolitega võrreldes! Samasugused kümmekonnad, sajakonnad, tuhatkonnad ja kümmetuhatkonnad. Samasugune vibudega sadulas taktika, mis hoiab vaenlasest eemale - laseb eemalt ja taganeb. Mitte ei mainitud küll otseselt mongolite kuulsat tagane - kuni vaenlane rõõmsalt ja väsinult taga ajades jookseb puhanud peaväe ette, kus äkilise tohutu ülekaaluga vaenlase väsinud eliit maha notitakse ning edasi jälitamisega hävitatakse viimseni ka eliidist maha jäänud aeglasemad ja arvukad järelväed. Vana rändrahvaste taktika. Veenvalt ülekaalukas, samas odavatel elavjõul ja nende vahenditel tuginev. Ei mingid raskeid raudturviseid - kerged nahkturvised ning linane puhas riie, mis verd kinni pidada aitab - kõlbab sidemetena kasutada ja hoiab seeläbi haavadesse suremist madalal. Tõenäoliselt jõudsid mongolid selle taktika kasutamisel siiski täiusele lähemale. Lisaks nende ühiskonna organiseeritud struktuur - luure, andmete kogumise täius. Lisaks need umbes viis sajandit, mis mongoleid ja hunne lahutasid, olid lasknud lääne paiksetel rahvastel taas unustada ... panid nad uuesti raskesse seisu.

Aga nüüd - teomehed, popsid, saunikud, sulased, priinimed, krunti ajamine, mõisamoonakad, lina kasvatus, "verekümnis" ...

Mereiguaan istub kivil ja vaatab kuskile vahepeale. Pole oluline jälgida - looduslikke vaenlasi pole. Pole kunagi olnud.

Iguaani kõht on tühi ... ta paterdab mõned meetrid ja sulpsab soolasesse vette. Ujub veidi edasi - ahmib suhu kivide vahelt söögikõlbmatuid vetikaid. Ujub tagasi kivile ja seab end päikse kätte.

Iguaan istub kivil ja võtab päikest. Sülitab aegajalt välja tulist soolast vett. Tema sees muutuvad vetikad seeditavaks. Keevad päiksekäes.

(Galapagose ainetel)

Laupäev - vaikne järelkaja. Väsimus. Liiter ACE'd ja pähklirosinasegu on tänased nö nutriendid.

Tegin algust "Galapagosega". Veel üks särav võrdlustest kubisev lähenev apokalüpsis. Sedakorda tundub tulevat finantsilist laadi. Majanduse kokkukukkumine. Üleilmne uus apokalüpsis ja väljapäästarbimismaniakaalsusest.

Kummaline ... ma arvasin "Sinihabeme" põhjal aastaid, et Kurt oli muutunud rahulikumaks ja leidnud midagi. Õnne laadset, ehk. Sisemist rahu? Aga selgub, et "Galapagos" on kirjutatud vaid kolm aastat varem ja väga täis rahutust. Kurbust. Masendust. Ja peale "Galapagose" kirjutamist üritas Kurt enesetappu. Raamatut jutustav "hääl" tunnistab ka, et on surnud.

"Suured ajud", mis on kõiges süüdi. Igal pool täis valet. Kõike üleautomatiseerimas, tööst kõrvale hiilimas.

Aga positivistina lisan selle lingi marsi terraformimise kavast. Või ökosfääri genotsiidist.

Utlibi eest kitsale tänavale suundudes nägin enda taga üht lühemat naisterahvakogu. Sammusin edasi ja kui uuesti taha vaatasin, siis tundsin ära - I. A. - minu juhendaja semiootika päevilt. Arvas ikka, et oleksin võinud seal magistriga jätkata, aga tegelikult olen rahul ajalooga. Vestlesime teel üle Turu silla ajaloo õpetamisest ja minu saatusest.

Pärmivabriku ees - ülekäigurajal Annelinna pool bussipeatust - oleks üks Laada maniakk mind äärepealt alla ajanud. Astusin ausa mehe kombel ülekäigurajale - autoni oli oma 60-70 meetrit ma arvan - piisavalt maad, et ma üle jõuaks kui auto aeglustab tempot veidi. Kuid olin oma majesteetlike sammudega alles kolmandiku peal kogu teest - seega täpselt rooli ees - kui autol oli minuni vaid 6-7 meetrit, sest see hull ei olnud hoogu natukenegi maha võtnud. Seega - hüpe!! Kahjuks jäi number üles kirjutamata. Ei tea, kas mees oli pime või magas. Mina muidugi tumedas, aga ometi valgustatud kohas.

"Esiteks pead sulgema hüvede ukse ja avama puuduste oma. Teiseks pead sulgema kuulsuse ukse ja avama alanduse oma. Kolmandaks pead sulgema jõudeoleku ukse ja avama vaevanägemise oma. Neljandaks pead sulgema une ukse ja avama valvamise oma. Viiendaks pead sulgema rikkuse ukse ja avama vaesuse oma. Kuuendaks pead sulgema lootuse ukse ja avama ootuse oma."

Raamat läheb üha paremaks, kuid ähvardab lõppeda. Nädalaga raamat - isegi suhteliselt hea tulemus.

"Reisime siis edasi. Järgmine peatus Tartu." kaigub üle rongi vedurijuhi hääl. "Oleme jõudnud Tapale" kõlas mõne aja eest. Kena rahulik ilusate teravate kõrvadega hundikoera moodi, kuid väiksem koer on vastas pingi all. Vaatab nii armsalt. Püüab magada, aga rapub.

Kui ma peaksin kunagi vedurijuhiks hakkama, siis ma räägiks ka nii. Sedasi ei kõla nagu masin. Nagu trollis monotoonne naishääl "Järgmine peatus" (ja edasi hulka vaiksemalt) "Balti jaam".

"... Esimene peatus Tapa. Teise klassi vagunites tinapanemine ning ... keelatud... Siiski esimene peatus Ülemiste." ütles ta välja sõites.

(Aga äkki see on kurikuulus Coelho, kelle toon siit läbi kumab? Võlts? Muinasjutt?)

Tuhande ühe öö ööd Galapagosel

Araabia kultuur on huvitav. Isegi tõlkes tunduvad kõik laused teistsugused ja kindlasti ei ole tegu tahumatu otsetõlkega ju. Mis saab edasi peale (mulle tundmatut) 1001 ööd - nüüd on sultan ja vastne abikaas kõrvaltegelased - kuidas elavad inimesed linnas ja mida teevad nendega vaimud. Müstika koos teise kultuuriruumiga. Väiksed seotud novellid. Eri lood eri tegelastega, kes tulevad tagasi kui kõrvaltegelased või kui peategelased. Natuke isegi postmodernismi.

Aga teine pool - ma arvan, et olen lugenud pea kõiki Vonneguti maakeelde pandud raamatuid - aga "Galapagos" on vist siiski puudu. See on see, kui tõlkimine jätkub ... Vonnegut on hea, polegi teda aastat-poolteist või kauem puutunud, on teine seeläbi muutunud juba mineviku nostalgiaks. Nagu seda on Galapagos. Päris Galapagos ... oma kummaliste loomadega. Nagu kuulsad meresisalikud, kes püüavad kala. Või hiidkilpkonnad - kas mitte kõige kuulsam ja vanem mitte eelmisel aastal manalateele ei läinud?

Usalda, aga kontrolli: tegelikult oli ehk vanim Adwaitya, kuid tema eeldatavasti 250 aasta pikkune elu on kinnitamata (kuigi seda tahetakse süsiniku meetodil teha), kinnitatud on, et Tu'i Malila elas 188 aastaseks (Cook kinkis ta Tonga kuninga pereleja konnake suri 1965) . Ja minu mõeldud Harriet - ainus Galapagoslane sünnilt - vaid umbes 175 aastane. Adwaitya ja Harriet (ning viimase peremees Steve Irwin) surid mõlemad 2006. aastal päeva pealt kolme kuulise vahega.

Film oli päris hää. Uneteadus. Natuke liiga romantiline ehk mu meelelaadile. Tekitas tahtmise, et prooviks ka kaamera kätte võtta ja nukufilmi teha, aga võta näpust - ei saa - kaamera jäi tööle, sest kaameratega kinno ju ei minda. Kuid ikkagi oli hea film. Tsellofaan ja paberitükid, reaalsus ja unenäod läbisegi. Keeled läbisegi. Fantaasia hurmav lehk.

Jalgrattani siis täna ei jõudnud, võibolla homme.

Kuskilt Kehra kandist mõne tunni eest.

Kui rongile tulin, siis keegi vanem proua tegi märkuse: "Kes teie järel ukse kinni panema peab?" Enamvähem adekvaatselt suutsin talle vastata - "Ukse vahel on kolm inimest, küll need kohe sisse kobivad". Inimestel on kombeks sõna võtta ja teistega suhelda, kui midagi on pahasti või justkui pahasti. Rongi uks peab suletud olema selleks hetkeks, kui rong liikuma hakkab - seni tuleb ju inimesi üha juurde ja mõned kõõluvad ukse peal.

Võimalik kriminaal läks Tapal maha. Tartus väljumist oodates helistas kellegile ja teatas, et sai 1400'ga müüdud ... et kuna muusikatelefon oli, aga ilma kõrvaklappideta. Ja ostja oli kartnud, et on varastatud ... sinna juurde mainis midagi umbes, et ostja oli loll ja sai kinnitatud, et ei-ei ole varastet. Mida iganes see tähendama pidi - kas tõmmati nahk üle kõrvade ostjal või mitte ... aga äritsevad rullnokad on ebameeldivad.

Üsna viimasel hetkel jõudis rongile üks pikemate juustega tudenginoormees. Juba enne
rongi väljumist tiirutav piletimüüja tahtis talt raha, aga selgus, et tal oli paberit vaid poole koidula eest. Väljuda ta aga ei jõudnud - napilt nina all sulgusid uksed. Kuid läksin siis vaguni teise otsa ja aitasin hädast välja. Raha teeb sõltumatuks. Vahel isegi aitab.

(Sain raha juba tagasi ka - rongi GPRS võimaldas tal omal soovil kohe tagasimakse teostada, kuigi mis see paari õlle raha ka oleks päeva heateo eest.)

A: "keegi päss väitis, et tartus on odavamad hinnad, ja parem kraanivee kvaliteet, ja kenamad hooned ... (mõh? nagu) ... aga natsikeste foorumis andsin ma alla, nad on lollid kui saapad"
L: "kraanivesi on küll parem olnud, oleneb linnaosast"
A: "mkm, täiesti kindlalt mitte"
L: "aga osalt on head sügavad puurkaevud"
A: "tallinnas on muuseas üks euroopa kõrgemaid vee kvaliteete"
L: "mitte miski üleklooritatud järvevesi"
A: "hmm, vett ei klooritata enam ammu, tartus on just väga sooladerikas, ma veekannuga olen testinud, tartus pidi pidevalt äädikaga keetma ja maitse oli nilbe, tallinnas on hea"
L: "ma arvan, et see oleneb linnaosast, tartus ei ole vist nii tsentraalne, tallinnas sõltub ka osalt linnaosa torudest, ja osa vett ei pruugi tulla sealt järvest"
A: "reeglina on puurkaevu vesi kõvasti karedam, see vist sellest, et seal tõesti igasugu asju rohkem, järvevesi on suhteliselt mineraalivaba"
L: "samas - sisuliselt on see ju mineraalvesi, nii, et kasulikum"
A: "eee ... ma kujutan ette, kuidas keemikud sulle juba lajatada tahaks ... noh, natuke uraanisooli ja on ka mineraalvesi"
L: "miks osta värskat, kui saab kraanivett? hea maitsega"
A: "mkm ... ma ei joonud tartus üheski korteris eriti keetmata vett. jube halb maitse ikka ... ja värvus, aga see niiväga ei häirinudki, kui just katlakivi ... kuradi kiiresti tuli"

Ikkagi jääb L. oma arvamuse juurde ja tegelikult on majad ka ilusamad Tartus. Ja inimesed paremad. Seniste vaatluste põhjal. Ja kraanivett jõin eile mitu tassi - täitsa okei oli.

Selgituseks: ma eeldan, et see klaasist kaitsmekene peaks mõlemalt poolt paiknema vask klemmide vahel. Ühel pool on vaskklemmid aga koos ja klaas tuubikene on ühte otsa pidi sulanud plastmasskatte sisse.

Gruusia saatkond

Jõudsime sinna vaid kümmekond minutit enne ühteteist ja köögi sulgumise ohus oli menüü üsna piiratud, aga Saatkonnal on oma hea aura, mida - tõsi küll - see kord kõrvallauas lällavad härrad segada suutsid. Üldse oli täna toitumiseks halb päev - Maailmas oli samuti seltskond, kes tundus kuidagi ... võibolla reageerisin üle, aga mulle tundus, et nad kritiseerisid mind kui ma sisenesin.

T. ja A. on sattunud miskiste kummaliste tüüpide ohvriks - ärakiri. Sellised asjad tekitavad negatiivseid emotsioone ja kaotad oma usku inimestesse.

Laualambi kaitse klaastorukese metallots on sulanud sügavalt sisse ühe poole tema ümber olema pidavast plastmassist. Toruke on seest pruun. Ma arvan, et siin on, mida parandada.

Rööbaste vahe

Rööbaste vahe on Eestis (ja Tsaarivenemaal) siiski 1520 mm. USAs oli kasutatud ka osaliselt 1524 mm, kuid 1880'nendatel konverteeriti ümber väiksemaks 1435 mm, mis on maailmas kõige laiemalt levinud. Hispaanias ja Portugalis on laiemad, mis mägistel aladel võimaldavad raskemaid ja kiiremaid ronge sõita, kuid samas eeldavad rohkem tööd ja raha teede ehitamisse. Eesti standardist laiemad rööpad peaks ka võimaldama sõita raskematel rongidel, kuigi lisaks rööbaste vahele tuleb arvesse ka sildade-tammide vastupidavus ning konkreetse veerevkoosseisu teljekoormused.

Aga miks ma seda kõike kirjutasin? Sest inimesed ei taha uskuda, et rööbaste vahekaugus on 1500 mm - poolteist meetrit.

Muidugi - meenutagem siinjuures (kuna see rööpadiskusioon tuli ulmeõhtult) ka kustumatu Ivan Jefremovi "Andromeda udukogu" ülemaailmset raudteevõrku (ekvaatoril mitmekorruseliste kiirrongide rada ümber palli) ning noid hiigelsoomusronge, mis sõitsid "Mõtle Phlebasest" tunnelites sügaval maaall - ronge täis varustust tuumasõjaks. Maailmas, mille asukad jätsid maha materjaalse pärandi ja sublimeerusid teisele tasandile, millelt üleloomulike jõududena kaitsevad ja hoiavad nad oma mahajäetud kodu.

Ja lugedes Jefremovi artiklit imestasin, et kas bioloogia lähedase taustaga inimestel ongi alati kergem tegeleda teadusliku fantastikaga? Nii tõlkijatena kui loojatena. Mulle tuleb vähemalt neli-viis nime meelde külma peaga.

Koolitöö oma raskustega ja siiski otsus jääda Väiksesse Puust Linna.

Käisin esimest korda Ulmeühingu igakuisel Tartu kohtumisel. Inimesi oli vähe, öelda oli mul vähe, aga oli palju kuulata ja õpida, kuigi enamik räägitust ei olnud teps mitte ulme. Oli nii häid anekdoote kui muidu lugusid. Lõpuks vaatasime lähikonnas filmi "V nagu Vendetta".

"Lumevaring" sai eile läbi, see oli nauding - suur nauding, aga ma ei tunne, et peaksin sellest rohkem rääkima. Rohkem, kui Paberiõgijates juba laususin.

Terminoloogia

Eilne uudis ja täna paberkandjal - Terroriste jahtiv ... - tekitab teatud terminoloogilisi probleeme.

"Kõigepealt andis sõjalisteks ülesanneteks kohandatud Ameerika transpordilennuk AC-130 õhulöögi kahele Somaalia külale. ...
Pommitamine oli suunatud end Somaalias varjavate Al-Qaeda terroristide vastu, keda USA võimud peavad seotuks 1998. aastal Ameerika saatkonna tehtud pommirünnakutega Kenyas ja Tansaanias. ..."

Kas saab nimetada kahuritega transpordilennuki tekitatud hävingut pommitamiseks? Okei - õhulöögi andmiseks - aga ikkagi pommitamiseks? Muidugi on kahuritest välja paiskuvad objektid plahvatavad, kuid neid ei kutsuta ju seepärast kohe pommideks? Inglise keeles on kõlav termin - gunship - "püssilaev" , "kahurilaev" või kuidas iganes tõlkida.

Hommikul kohtasin Kristiine juures ülekäigurajal N'i ja H.'d. Jäin vaatama kolmerattalist käru, imestasin selliste tasakaalu üle ja siis äkki selgus, et kärus on H.' sest käru osutus lükkama N. - ikka on tore tuttavaid näha. H. oli saanud näe juba aastaseks.

Rochester'i krahv

Inglise lord, teine Rochester'i krahv John Wilmot - vabamõtleja, Charles II sõber, satiirik ning ropu suuga poeet, kellest muuseas tehtud ka film The Libertine, suri 26. juulil 1680 Woodstock'is. Ma ütleks, et see on ülisemiootiline!

Kanderaam ... näost hall vanainimene, silmad kinni vaikselt kanderaamil ... vaikselt veeretatakse auto poole. Punavalge auto.

(Tegelikult nägin ka sellist pilti täna kooli tööle minnes, kõhe surma tunne tuli naha vahele, veidikeseks.)

"Õpetaja-õpetaja!"

Pikkadel sammudel läbi koolimaja koridoride tormates kostuvad ühtäkki mu selja taga sammud ja hüütakse: "Õpetaja-õpetaja!".

Neiu K. küsib mis mu nimi on.

Pean tõdema, et ega ma oma nime vist väga kuulutama pole harjunud. Nimi seob isikliku eluga, praktikal tunnen end loomulikult veidi võõrkehana (nagu üldse sotsiaalses keskkonnas - kui just büüne peale ei satu).

Mida mu nimega siis peale hakatakse? Googledatakse? Jõutakse siia? Kui jõutakse siia, siis olgu K. tervitatud. Sellised väikesed ekstravagantsused lisavad elule värvi ja teevad päeva alguse toredamaks. Annavad põhjust imestamiseks.

Константин Константинович Рокоссовский

Stalin käskis ohvitseridel viia rünnak läbi nõukogude tava kohaselt - ühe peamise rünnaku suunaga. Stalin käskis Rokossovskil "minna ja järele mõelda" kolm korda, kuid ta tuli iga kord tagasi ja vastas samal moel: "Kaks läbimurret, seltsimees Stalin, kaks läbimurret!" Peale kolmandat korda Stalin oli vait, kuid jalutas Rokossovski juurde ja pani käe tema õlale. Ruum ootas, et Stalin rebiks õlakud Rokossovski mundrilt; selle asemel Stalin ütles "Sinu eneseusaldus räägib sinu kindlast veendumusest," ja käskis rünnaku läbi viia vastavalt Rokossovski plaanile.

lõbu wikipediast - poola aadli päritolu, kuid venestunud Nõukogude (ja Poola) marssal ja Poola kaitseminister ja karm elusaatus - 1937-40 jõudis teha sunnitööd, kaotada ülekuulamistel 9 hammast ja saada ribimurrud ...

"Pakume kõrgeklassilist vangistuse ja vabaduse piiramise teenust. Teretulnud on terved bussitäied!"

Rongis on hea töö asemel lugeda. Huumorist pungil küberpunk on ülimalt hää! (Küll aga on mul teatavasti Gibsoni allergia.) Ja lagunev ning korporeeruv ühiskond - vasakpoolsuse hirm ja anarhismi ahistav hõng - on vajalik hirmumehhanism.

Kõrval üle vahekäigu näugus terve tee kass, kangesti soovis kõike uudistada ja eemalduda perenaisest-peremehest.

Energeetika

Tuli meelde ja mõtlesin, et otsin välja: Greenpeace'i asutajaliikme arvamus W. P.'s tuumaküsimusest. Muidugi käib see ka veidi teemasse, et "kui sa kahekümneselt pole kommunist v sotsialist, siis pole sul südant, kui aga neljakümneselt pole sa mõne eelnimetatud suuna poliitilise liikumise parteijuht, ja ikka oled veel sotsialist või kommunist, siis pole sul ajusid" (väga austatud hr justiitsminister mainis seda minu meelevaldselt muudetud tsitaati kunagi ammu raadioeetris, kui ta veel teravkeelne revolutsionäär ja omanikutunni nägu oli).

Teised väga austatud inimesed on rääkinud, et peamine probleem on energia tarbimine. Minuarust ei või siiski energia tarbimist igal viisil piirata. Energia suur tarbimine katselistel eesmärkidel võib anda kvalitatiivseid arengulisi hüppeid. Kas me ei tahaks teleporterit või replikaatorit? Nende loomiseks ja tarvitamiseks läheb kindlasti vaja üsna palju energiat. Eksprimenti ei või piirata, peale eksprimendi läbi viimist ja võimaluse laiemaks avamiseks ning veel enam - tarvitamiseks - tuleb aga muidugi alati tõsta efektiivsust. Võimalikult vähe energiat raisku maise entroopia suurendamiseks! Tuumajaamad toodavad energiat mitte-keemilisel viisil - nende töö tulemusel paiskub atmosfääri ainult hulk soojust. Jäätmed on võimalik matta näiteks vanadesse kasutatud kaevanduste sahtidesse - sügavale maa alla. Alla poole põhjavett, eemale merest - või vähemalt eraldatuna paksude kivikihtidega. Entroopne soojus paiskub aga välja nii korstnatest (koos suitsuga) kui ka tuumajaama jahutusplokist. Soojus tekitab juurde energiat - aur paiskub üles ja sajab kuskil maha, et teda võiks kasutada vee energiana. Või tekitab tuult, mida koguda. Tasakaalustatult.

Aga tegelikult on meil vaja kasti, kuhu toppida üleliigset entroopset energiat (ja ladustada seda näiteks savitellistena?) ja teisalt kust isu korral võtta seda energiat välja. Või muuta energiat otse ... mõnusaks maatriks-mustri järgi replikeeritud lõunapraeks? Või milleks iganes parasjagu soov. Esialgu on vaja vaid mustrit ... ettekujutust heast.

Raamatute lõpud on hirmsad. Lõpud on üldse kohutavad. Alati.

Isegi kui ootad lõppe - teevad lõpud tühjaks. Võibolla murravad ahelad, aga peagi otsid uusi.

Nägin millalgi telekast (pealtnägijas?), kuidas madagaskarlased oma surnud üles kaevavad ja toovad sugulaste sekka. Vanemad inimesed, kes veel mäletavad neid surnuid, räägivad nendest, süüakse ja lauldakse ning tantsitakse. Räägitakse surnute elust - mis neile meeldis, mida nad tegid ja korda saatsid. Räägivad need, kes nägid, räägivad need, kes kuulsid. Kuni on elus kasvõi üksainus, kes väikse lapsena nägi teda. Mäletatakse. Suuline kultuur. Püsimine kogukonna mälus. Pakutakse süüa, rõõmustatakse.

Või mäletate kindlasti seda Bondi filmi, kus neegrid uusorleansi tänaval kannavad kirstu ja itkuvad. Džentelmen küsib kõrvalseisjalt tänaval - keda nad matavad. Kõrvalseisja vastab - teid. Järgmisel hetkel džentelmen kõrvaldatakse vaikselt, kirst tõstetakse talle peale, ta kaob kirstu alla ja kirstu uuesti kerkides on kadunud. Neegrite laul muutub rõõmsaks, tantsusammul kulgevad nad piki tänavat edasi kirst õlgadel ...

Ärge uurige kahureid. Nägin unes eestlaetavat kahurit, mida sõpradega katsetasin. Kummalises kohas. Kummaliste sõpradega. Ehtsat 18. sajandi tukki, mis pauku ei teinud ja oli asetatud ... ämbrile või pesukaussi?

Oli see džentelmen MI-6 agent number 004? Ei tea ... ei otsi ka. Praegu.

(Amarokis Nirvana : The Man Who Sold The World - miks see kõlab täpselt nagu Bowie? Bowie! Bowie!!!??? ... I'l never lost control)

Ma ei usu.

Ma ei usu, et valitsustel või vabamüürlastel või kellegil on mingid karmid diilid "hallidega", kes meil siin tegelikult juba poolsada aastat või kauem külas käivat. Ma ei usu, et need vabamüürlased või valitsejad meie kõigi energiat endasse ahmivad, kuigi vanal heal enesekasu poole püüdleval moel tahavad kõik omi taskuid täita (eriti ehk prantslased) ja tagada iseendale ja järglastele paremat tulevikku.

Ma usun, et Universumis ei ole me üksi. Ma usun, et "võõrad" ei tule siia relvis ja tapma - tähereisimis võimeline tsivilisatsioon peab olema ületanud "lastehaigused" nagu ksenofoobne sõda ja vägivald. Neil ei ole vajadust "isamaa" järele, neil on terve (suuremalt jaolt ma siiski usun, et tühi) Universum. Mateerial ei ole valus kui teda reformitakse, ka bakteriaalne elu ei ole võrreldav 4,5 miljardi evolutsiooniaastaga maakera biosfääri tekkinuga.

Ma olen optimist. Hoolimata kõigest.
Ja leian, et parem on tegeleda asjadega, millest tõuseb kasu - kas iseenda suurt lõbu või muidu kasu. Mitte ajada taga lendavaid taldrikuid. Mis võibolla tõesti olemas on.

"Wide desktop - I gave you my heart ..."

(Peaks varem unele keerama ja mitte sattuma renderdushoogu, täna saab seetõttu raske päev tulema. Eile oli ees renderdamine (nägite), täna tegin videokese ja panin youtube'i üles, aga ei taha siiski näidata - katkub ja koledaks pakkis. Täna vaatasin veel lisaks õhtul Sveriku bloogi tähenduse peale Second Life'i - see meenutab muidugi väga sarnast ideed "Lumevaringus". Sverikut ja Kurnjauhkat kohtasin vist läinud reede hommikul praktikale minnes - kahe vahel väike kott vist bussijaama suunas sammusid nad. Ja näe millalgi jaanuari algupoolel nägin Sverikut ka Eedenis. Tore on toredaid inimesi näha. Ja näha, et neil Läheb ja On.)