Alustasime vana ülikooli peahoone juures ootamisega kella 940 paiku laupäeva hommikul, kell 840 oli veel väljas kena päike paistmas naabermajale, aga kümne eel oli alles vaid hall taevas ja mitte kõige magusam olek. Ilmselt oli meie kellaaeg ette antud ettevaatust silmas pidades (ja õige ka - hispaanlane jõudis umbes nii 13 minutilise hilinemisega), sellised viineriputka vedamise motorollerid teevad küll päeva paremaks (ta tegi kurnatud olekuga motorolleri häält ka).


Rosenborg oli suveresidents, kunagi. Siis oli kroonijuveelide hoiukoht. Christian IV ehitas linna põhjapoole suuremaks - ala sisse jäi kuninglik aed, kus kasvatati õunu ja kapsaid. Millalgi hakkasid aadlikud seal jalutamas käima ja ajapikku on tast ehtne park saanud.


Tuju rikkumise auhind Amalienborgi muuseumile - pildistamispilet 20 krooni, taskus oli eelnevalt 3,5 krooni, kõht oli tühi, uni silmas, ilm kehv ... keegi neiu laenas 10 krooni, et saaks asjad lukuga kappi panna.
Amalienborg on omaaegne tüüprojektiga uuselurajoon kõrgaadlikele - umbes nagu see seal Nõmme mäe otsas (Sõõrumaa maja jäeb välja, aga ülejäänud kui ma ei eksi on samas stiilis) - neli maja neljas platsi servas neljale eri aadliperekonnale. Aga kuningad puksisid aadlikud välja - keegi pistis Christiansborgile pidevalt tule otsa (ja linn põles samuti), aga Amalienborg ei ole peale esialgse linnast väljas suvemõisa (mis oli kuninganna Amalie lemmik) põlemist enam miskipärast süttinud.