Niisiis - alustan hoopis laelambiga tervitustega M. ja S.-E. aadressil, kes oma ilusa pungi musta lae valgeksvõõpasid ja sellega rahul on. Ka mina pean valge laega ruumis kannatama - servades on kaunistuseks reljeefne riba nagu ka lambi kohal - sellist asja köögis samas pole. Ja lambisirm on siin toas nagu Horsensis ka - traadist ja paberiga kaetud. Nagu tsepeliin!

Teel kohtumispaika "vabaduse muuseumi" juures (kontrollisin - jälle tasuta muuseum - Kopenhaagenis annab ilmselt käia mitu päeva tasuta muuseume pidi) nägin hirmsaid maju. Noh, tegelikult on siin sarnaseid palju, aga sedakorda olid kõrgemad ja kummaliste tellistest võlvidega. Osalt olid võlvrõdud ja aknad üle korruse vahetuses nagu malelaua ruudud.
See on meie õppejõud Pelle, hingega asja juures!

Ja siin on Pelle taga näha Mikko Soomest. Rääkisin temaga veidi pärast jalutuskäiku ratastele järgi minnes (meie kaks jätsime kogemata oma rattad algpunkti maha ja algpunktist uuesti läbi käies neid taas üles ei korjanud nagu enamik tegi) muuseas elektrijaamadest, sest keegi pistis mulle miski reklaambrožüüri sel teemal pihku kuskil ristmikul (Vattenfall peab vist ekskursiooni päeva-nädalat, peaks ka minema isima pühabal). Mõtlesin esialgu, et miski propaganda nt tuumajaama vastu ja rääkisingi siis seda Mikkole, aga selgus näe, et hoopis tema on tuumajaamade vastu. Arumaeisaa, nagu te ammu teate - sest teatavasti on ammu talletunud kütuste - nagu põlevkivi, kivisüsi või nafta - põletamisel atmosfääri gaaside vahekorrale halb mõju, leian, et meie ümber lendlevad süsihappe või veel hullem tuha ja väävliühendite molekulid on palju ohtlikumad, kui tuhandeteks aastateks tagasi maapõue ladustatavad vähesed tuumajäätmed. Kaalult palju vähemad, kohe palju-palju vähemad. Rasked ja kenasti sügaval, mitte lendlemas meie ümber. Ei saa ma inimestest aru, kes tuumajaamu maha teevad. Kui põletada, siis võrdväärses koguses juurde kasvavaga energiavõsa, biokütuseid või päikese- või tuuleenergia abil toodetud vesinikku, millele vastav kogus hapnikku on samuti aegamisi atmosfääri lastud juba kuskil mere rannas.
Täna ei olnud hea ilm. Ameeriklannad külmetasid. Esmalt läksime randa mööda kastelli ja Maerski kontori kõrvalt peatustega merineitsi juures jääkaruni (sedakorda ma nalja nende ära vahetamisega ei tee), kus olla maabunud 900 meheline sakslaste dessant aprillis 1940. Olnud neil isegi jalgrattad kaasas - st et kodutöö oli tehtud, sest mis sõiduvahendit ikka Kopenhaagenis vaja läheb! Saabusid nad kahel laeval, nende ees kolmaski - jäälõhkuja, kuigi ega aprilli algul palju jääsuppi polnud. Niisiis - nad maabusid, pooled läksid linna, pooled suundusid Kastelli, kus oli ja on Taani sõjaväe peakorter.
Ahjaa, vahele, et täna seisid "langelinie" kai ääres kaks kruiisilaeva - olen seal kail varemgi käinud paar korda, aga nii palju pole näinud. Tagumine kuulus veel Hollandi Ameerikaliinidele ja oli suhteliselt pisike Prinsendam - siinkohal tervitused K.'le Westerdamile, kui ta seda Vahemerelt/mõnest sadamast lugema peaks. Vinged kaamerad! ;)

See värav on Kastelli värav, seest poolt - saksa sõdurid lasid välimise värava õhku, sest see oli kinni. Taanlastel polnud korralikku valvetki väljas, ahjah - sissesõidul olid paar kuud teenistuses olnud mehed püüdnud kahurist lasta saksa laevu, mis aga ei õnnestunud ja tõi legendi, et Saksa luure toda suurtüki sadamasse sissesõidu juures rikkunud oli. Oslos oli lugu muidu sarnane, aga vähe paremad ajast-arust suurtükd ja sajandivahetuse aegne torpeedodega rannakaitsepatarei, mille kaks noort leitnandi olid parema väljaõppega ja raskeristleja Blücheri külje sisse laskemoonakeldri juures suure augu organiseerisid. Ja mõned teised veel andsid lahinguga aega valitsusel linnast põgeneda ja alarmeerides riigi kaitse. Blücher muidugi uppus, kahjuks oli pardal ka puhkpilliorkester, kes pidi uhket riigi ülevõtmistseremooniat veelgi uhkemaks tegema.
Kastellis on vanad kahekordsed kasarmuhooned, punased, suur plats, kirik ja kastelli vahi ning vägede ülemjuhataja korter. Platsile tõmmati üles suur-suur natsi sõjalipp, kui peale tunni ajalist ultimaatumit nõupidamisel kuninga, peaministri, siseministri ja kaitseministri häältega otsustati mitte vastu hakata ja Saksa nõudmised täita, ainsana oli vastu vägede ülemjuhataja, kellel sellises olukorras muidugi õige suhtumine ka oli, vastavalt ametile. Tõmmati ülessõjalipp, et juba tunde linna kohaltiirutanud Saksa lennukid saaks jõudemostratsiooni lõpetada ja koju lennata. Inimesed teadsid linnade pommitamisest filmide põhjal ja lennukid taevas oli tugev märk.

Kastelli ja Amalienborgi vahel, õieti kastelli värava ees vasakut kätt (vaadates Amalienborgi poolt) on ausammas vastupanuvõitlejatele, kaitsjatele ning liitlaste poolel võidelnud taanlastele, keda hukkunud sõjas nii umbes 800 kokku (no riigi ülevõtmise käigus hukkus neist murdosa). Pelle pakkus välja/naljatas/võrdles, et selle vastu võiks teha mälestuskivi relva SS'is võidelnud ja hukkunud taanlastele - nii umbes kahele tuhandele vabatahtlikule kolmest tuhandest. Idarinde kaotused olid rängad, aga neid ei taheta eriti mäletada. Sama rääkis Mikko, et ka Soome vabatahtlikke osales SS'is ja seda ei taheta mäletada.
Mõtlesin seepeale veelkord ajaloo kummalistest keerdkäikudest - taanlaste vaenlased olid selgelt sakslased (kuigi mitte eriti vaenulised), ometi olid nende vabatahtlikud saksa väes. Soomlaste vaenlasteks olid ennekõike nõukogude väed, osaleti saksa väes vabatahtlikena ja mäletada seda eriti ei taheta - ehk on ka phjust kui tuletada meelde, et sõja lõpul soomlased ka abivägedena tulnud sakslastega väikese madina ja lahingud maha pidasid. Eestlased läksid relva SS'i veel suuremas koguses vabatahtlikuna ja lootuses vabadust taastada, aga näe - ikkagi jäeb mälestuskivi puudu. Muidugi oli too vahepeal eraalgatusel püstitada üritatu liiga räige ja solvav, aga midagi oleks siiski vaja teha - löövad väiksed rahvuslikud tunded välja välismaal viibides. Kahjuks osales eestlasi ka politseipataljonides (mu tuudor J. uurib neid üksusi ilmselt oma magistritöö raames).
Osa kastelli üle võtnud sõduritest (nad lasid kasarmu akendest sisse arvates, et uneseganud ja ärganud taanlased vastupanu osutada tahavad - paar meest sai viga, aga tõsist võitlust ei toimunud) liikus edasi Amalienborgi lossi hoovile, kus tänagi marsivad paraadmundris ajateenijad (sain taanlasest kaastudengist nõnda aru, et siin ei ole paraadi mehed elukutselised nagu inglismaal, küll pidi pikkus olema vastavas vahemikus). Siin Amalienborgi hoovil peetud siis ka maha "lahing", milles nii taanlased kui sakslased kaotasid paar meest.
Unise ja kurnatud näoga siis jalutavad valvurid, käes magasiinita M-16. Väga noorekene näeb välja või ons seal suisa veidi naiselikke näojooni, hakkasin nüüd pärast vaatama. Eesti valik auvahtkonnaks - M-14 - näeb paraadiks oluliselt parem välja, inglaste Lee Enfield L-85 on aga mundrite ja pullup-disaini ajalise distantsi tõttu juba suisa koomiline.

Esimese hooga tõid sakslased sisse vaid 300 administraatorit, et juhendada/kontrollida taanlaste riigijuhtimist. Edasi suundusime raekoja juurde, raekoja platsi nurgas on üks suhteliselt modernse välimusega funktsionalistlik hoone, mis kuuldavasti oli saksa administraatorite käes. Veidi maad edasi üks maja enne suuri tiike, kus praegu asub folksregistert, oli Gestapo käes - selles hoones hoiti ka vastupanuliikumise vange, kes paigutati pööningule. Nii umbes 150 vangi, nö elav kilp. Inglased teadsid seda, aga Gestapot samas oli vaja pommitada ka - niisiis - kuna tiikide kõrval olev maja oli õhust kergesti leitav ja eristatav, saatsid peale pikeerivad pommitajad, mis täpselt maja kõrvale pomme heitsid, et katuse alust säästa ja alumistel korrustel gestapole hakklihamasinat teha. Hukkus nii 150 saksa luureteenistujat, aga mitte nende juht, kes oli parasjagu ühe vastupanuliikumise poolt maha lastud sakslas matustel. Maja läks põlema ja vastupanuliikumise vangidest umbes pooled jätsid oma elu siiski leekidesse, aga ülejäänutel õnnestus ka osalt põgeneda. Üks lennuk vigastas pikeest välja tulles saba ja lendas üle tiigi Fredericksbergi suunas, kukkus koolimajja ning mõned lennukid heitsid koolimajale pomme arvates, et see oli markeeritud ja juba pommitatav sihtmärk. Nõnda sai õnnetul kombel lisaks 150 Gestapo agendile hukka ka 150 last.
Sakslased püüdsid Taanis juurutada samuti kollast juuditähte, kuningas vastanud sellele ettepanekule nõnda - "Juuditähti? Olgu, andke mulle juuditäht - kannan seda auga!" Selle peale jätnud sakslased ruttu mõtte sinnapaika ja juuditähti Taanis ei nähtud.


See soomusauto ehitati salaja kuskil Jüütimaa kolka raudteedepoos või tehases, temaga võideldud ka 1945. aastal taanduvate sakslaste vastu ja seisab ta vabadusmuuseumi hoovis.