Tallinna külastas esimest korda AEGIS lahingusüsteemiga varustatud laev. Hispaania fregatt, mis on sisulielt esimesest seeriast, kus too Spy-1 radarisüsteem on piisavalt pisikeseks tehtud, et ei vaja suurt hävitajat või ristlejat kandepinnana.

rubriik õhtuleht

(Kuna ekspress mu "flash" pilte 2. märtsi hommikust kell 810 ei tahtnud raha eest avaldada, siis siin tulevad nad täiesti tasuta ning niisama välja - lugu oli sedasi, et piki Harju tänavat tulles nägin, et kaks meest neljasest seltskonnast koorisid end paljaks ja jooksid Raekoja platsil edasi-tagasi. Veel polnud lumelükkamis masinad kohalegi jõudnud. Seltskonnas oli muidu kolm meest ja üks naine, platsis serval seisatades ja vaadates kuidas nad taas riietuvad kuulsin hääli, mis tundusid kõnelevat omavahel prantsuse keeles. Või igatahes mõni romaani keel. On ikka lõunamaa poissmehed meil siis!)

Tiibeti meeleavaldus

Avastasin äkitselt kell 1610, et aeg juba nõnda kaugel on, et peaks kiirustama.

Jõudsin meeleavaldusele alles poole kuue paiku ehk pool tundi enne lõppu. Rahvas oli kohal, muusika käis, nägin veel Laari lahkumas ja Strandbergi kõnelemas. Riho Sibul - üks parimaid muusikuid - oli ka hilinedes oma autokooli sõidult kohale jõudnud ja esines - müts peas. Ilm oli kehvake ja ajalehtede hinnangud 100 inimesest olid pigem küll alahinnatud, ma arvan.


Vähemalt päris palju inimesi liikus edasi-tagasi, usun, et meeleavalduselt käis läbi vähemalt kaks-kolm korda rohkem inimesi kui pidevalt kohal olla võis suvalisel hetkel. Külma käes ei taha ju seista, minagi piirdusin 20 minutilise fototuuriga.





Pärast läksin EÜSi, sest nad olid väljakuulutanud Aljoša filmi, aga selgus, et väljakuulutus kehtis Tartu kohta - lihtsalt listi saadetud kirjas oli seda unustatud kirjutada!
Tallinnas tehti hoopis propagandat üritusele "Noored kooli" ja näidati filmilõigukesi meestest, kelle Rootsi peale sõda tagasi Nõukogude Liitu saatis. Nende seas küll vaid kümmekond eestlast, aga siiski. Diskusiooni jätkus kauemaks!


Peamiselt oli küsimus ka selles, et Rootsis ei õpetatud ega räägitud ei Eesti okupeerimise vältel ega pole ka hiljem palju räägitud, et mis siin ikkagi toimus. Küüditamised käinud läbi vaid ühest 1968. aasta õpikust, kus võrreldud USA tegevust Vietnamis ja Koreas ning siis tehtud tähelepanek, et ega NSVL ka päris puhas poiss ei ole, et tema on ikka ka pattu teinud ja inimesi ahistanud.




Kodu juures tegin veel mõned pildid lumisest Tšernogooriast-Monteneigrost-Mustamäest. Nagu ulmelistis paari päeva eest üks praegune ajakirjanik naljatas.



Tõepoolest - arvasin, et minu selle aasta suurim lumeelamus jääb Islandile, aga võta näpust - nüüd on Eestis rohkem lund kui Islandil jaanuaris oli!

Käisin teisipäeval tööinterviuul - kolmandal sellisel oma elus. Olin kahjuks veidi roostes, aga huvitav oli esimest korda sattuda Ülemiste keskuse lähistele uusrajooni. Või no - vana rajoon, mille paekivihoonetesse on kerkinud klaasmajad. Et inimesed klaasmajades saaksid uputada laevu ...

Ostsin bussipiletid Poola sõiduks, veedan seal volbri. Kui hästi käitun, siis lubati auhinnaks Auswitzi viia - kõlab väga hirmuäratavalt, mis?
Bussipileteid müüv tarkvara oli valmistatud firmas, milles vestlusel käisin. Alla avanes kena vaade, mööda rulleerimisrada sõitis rohe-valge Boeing 747, lühikese teise korrusega. Ilmselt kaubalennuk, mõtlesin.
Tuli kodune tunne ... Dragoris olin ju ka lennujaama taga. Kopenhaagen on küll Skandinaavia suurim lennujaam (või no umbes - Gardemoen ja Arlanda on üsna lähedal, Vantaa jääb mitme miljoni reisijaga maha), aga ega 747 seal nii hirmus tihedalt ka ei käi. Liinilende on mõned üksikud - Tokyo ja Bankok peamiselt, Newarkisse (New Yorkis) läheb ka Airbusi A-340. Lisaks mõned ajagraafikuga kaubalennud nagu see, mida ma kord pildistasin detsembris (ei viitsi linki otsida).


Parkimisplatsil kohtasin üle mitmete aastate klassivend E.'d. Üks parklast välja keerav auto kukkus mind nähes tuututama, keeras tagasi, esmalt rääkis mees roolis juttu. Ootasin veidi ja ennäe - tuli välja ka ja sai kümme minutit juttu ajada. Tallinn tähendab ka võimalusi tuttavaid kohata, võib imestada. Tartus (ja eriti urlibis) on muidugi tuttavad igal sammul ja raske suisa teretamata liikuda. Mitte nagu mustamäel.

Johannes Käisi maja, vana paekivist tööstushoone, mille müüride vahele on kahes servas klaasist kontorid ehitatud. Huvitav viis, mõneti. Seal asub nüüd ka Riiklik Eksami ja Kvalifikatsioonikeskus.

Minu ideaalne maailmakord eeldab intelligentseid roboteid, kes saavad kõigega hakkama ja võtavad inimestelt töö. Nõnda, et huvitatud inimestele jääb võimalus tegelda kunsti, kultuuri ja millega iganes mis neid huvitab - st huvitavate töödega.
Põhiline probleem on ilmselt masinate keerukus ja iseparanduvuse võime puudumine. Peaaegu täisautomaatsed tehased on olemas - kui ehitustegevuse ka peaaegu täisautomaatseks organiseerida saaks, siis kohe-kohe läheks ka transport ja inimeste hõivatus jääks vaid mõtlemist nõudvatesse valdkondadesse. Aga samas peab siis tagama kõigile - ka töötutele - enamvähem normaalse minimaalse elatustaseme, sest muidu aetakse seadused ja reeglid nii-nii üle pea ja hõivatakse kõik vabanenud isikud bürokraatias ära, niigi on need bürokraatiatendentsid masendavalt ulatuslikud.

vana raamat

Vanaema leidis kapist ühe kõvasti kannatada saanud raamatu, mille ta kunagi ammu kellegi tuttava käest päästis, sest too soovis sellega ahju kütta. Eks Nõukaajal oli ennesõjaaegse saksakeelse raamatu omamine na kahtlane tegevus muidugi.

Esimesed leheküljed on läinud, aga ometi on huvitav vaadata.

Huvitav on näha väga vanadel piltidel kohti, mida oled tänapäeval oma silmaga näinud. Esimene pilt on kohe Gullfossist, võrdluseks pilt Gullfossist blogis.


Otsisin netist siis raamatu kohta informatsiooni, leidsin ühe blogi, kes näitab pilti viidates raamatule "Das Unbekante Island", Walther Herring, 1936. Kahjuks enda raamatust sama pilti ei leidnud, aga vaadates lehekülgede numbreid, siis puudu on näiteks pildileheküljed 15-18, 23-26 ja 31-32.


Muidugi on raamatus olemas tingikoha pildid, siin samas siis näha. Võrdluseks minu pilte sealt samast.


Minu pildid on ilmselt umbes samade nurkadega nagu vanad pildid. Mõlemal juhul on parempoolsed pildid alla orgu majakestele, mis nagu näha on jätkuvalt samasugused. Mõned on küll lähemale ka juurde ehitatud.


Edasi on kaks lehekülge raamatust geisritest, need on teadupärast väga muutlikud tegelased. Siin on juttu ka suurest geisrist, mis 1913-14 tegevuse lõpetas. Midagi võrreldavat ilmselt minu ja raamatu piltidel pole.

Siis Reikevik. Õhuvaated tsepeliini pealt, nagu ajastule kombeks.



Raske on võrrelda, aga siiski - näiteks vaadates õhu/sateliidi pilti ühe Islandi firma koduleheküljelt, kus on märgitud küll firma asukoht.

Ilmselt asub raamatu piltidel nähtav kirik samas kohas, kus nüüd on uus kirik - seda võis näha mitmetel minu piltidel - näiteks seal. Ühtlasi näeb sellel pildil vanu maju, mis ilmselt on näha ka vanal õhufotol.


Edasi veel mõned pildid, aga rohkem kommenteerida ei jõua.


Lisatud 21. märtsil: seda raamatut saab veebiantikvariaatides osta hinnaga 22-38 eurot, kuna saatmine on erinev, siis hinda näidatakse 25 (saatmiskuluta, ilmselt peab ise Saksamaale järgi minema?) kuni 49 eurot. Tundub, et saatmiskulu sõltub raamatu hinnast, kusjuures.

Jah tuumaenergiale, jah rohelisele energiale!

Järgnev pärineb minu kommentaaridest minuti loole, mis teatab Roheliste mürgisest vastuseisust heale energiaallikale.

Esimene kommentaar:
Tuumaenergia on ainus stabiilselt töötav põhivajadust kattev elektrijaama tüüp veel palju ebaökoloogilisemate põletusprotsessil töötavate jaamade kõrval. Muidugi suudavad mõnedes riikides põhivajadust katta ka näiteks hüdrojaamad, aga sedas siiski vaid Norras ja võimolla Šveitsis vaid. Hüdrojaamad on tegelikult palju mõistlikumad kasutada energiavajaduse päeva jooksul muutuva osa katteks - nende käivitamine võtab hulka vähem aega kui ükskõik millise soojusel põhineva jaama (kaasa arvatud tuumajaama) startimine. Tuul ja päike on täiesti juhulikult toimivad energiaallikad ja sobivad kõige paremini autonoomsetesse süsteemidesse, et toota vesinikku, ladustada seda ka kasutada hiljem energia tootmiseks (näiteks vesiniku autodes) kui vesiniku hoidmise riskid ikka korralikult maandada õnnestub.

Eesti suurim oht on Sosnovõi Bori tuumajaam 50 km üle meie piiri. Tõenäosus, et meie enda tuumajaam "ülekeeva põrgukatlana" regionaalse apokalüpsise põhjustab, on ülimalt väike. Meil on olemas põlevkivi kaevandamiskogemus, mille saab kergesti ära kasutada tuumajäätmete matmiseks kas olemasolevatesse tühjendatud sügavatesse põlevkivikaevandustesse või kaetaves neis olemasoleva infrastruktuuriga kaevandustes veel sügavamale spetsiaalseid tunneleid.
Meie enda uraanimaak diktüonemakildas (v kuidas se iganes kirjutati) on üpris vaene. Kui ma mäletan TTÜ mäendusõppejõu sõnu õigesti, siis diktüonemakilda kihi paksus on erinev - ulatudes 6 cm kuni 6 meetrini, aga uraani sisaldus on sama pinna ruutmeetri kohta. Seega tasub kaevata vaid 6 cm kihti, mis on oluliselt parema sisaldusega. Mulle jäi mulje, et ilmselt on antud ressurss tekkinud mõne suurema meteoriidi plahvatusel või supervulkaani tegevuse tulemusena atmosfääri sattunud radioaktiivsete ainete tagantjärele settimisega. Aafrika tuumamaterjali ressurss on tegelikult ka päris hea, seal on ju leitud isegi kohti, kus looduslik uraani kontsentratsioon on olnud nii suur, et mäe sees on "katel podisenud" loodusliku protsessi raames.

Ma olen end ikka rohelise mõtteviisiga inimeseks pidanud, aga tuumaenergia vastastest ma aru ei saa. Tuumaenergia ei saasta meie atmosfääri, ei riku meie õhu gaaside sisaldust. Viimane võib küll olla ka hea (just mõne nädala eest oli uudis, et päikeseplekkide arv pole päikse viimasel aktiviseerumisel kasvanud ja kahtlustatakse, et lähenemas on uus jääaeg või vähemalt mõnekümneaastane külmaperiood, mille vastu võib ehk veidi abi anda viimati toimunud kasvuhoonegaasidega atmosfääri rikkumine).

Võtkem mõistus pähe - tuumajaamale ei ole alternatiivi! Tuumajaam on roheline lahendus! Kuid muidugi peab energiatarbimist kokku hoidma ka.

Teine kommentaar:
Kui põhiargumendiks on hind, kas siis ei oleks targem kiiresti 5 aasta jooksul jaam püsti panna, sest muidu hüppab jaama ehitamise hind lakke?! Pigem on hind argument kiireks tegutsemiseks!

Kuivõrd tuuma jõul sõitvaid allveelaevu ja lennukikandjaid "tangitakse" kord 20 või enama aasta jooksul enamasti, siis usutavasti toimib ka tavaline tuumajaam üsna kaua kütust vahetamata. Tegelikult meil ongi plaanis praegu väikse mahuline tuumajaam, mille energiat pole plaanis niivõrd eksportida kui katta lihtsalt Eesti üldvajadus. Seda uuritakse, tean isiklikult inimesi, kes seda teevad.

Probleem on selles, et Leedu suur jaam ei suuda katta Läti-Leedu-Eesti ja suure osa Poolast. Enamik jaamadisainid on suured - suuremad ja võimsamad kui meie põhivajaduse praeguse rahuldajad Eesti elektrijaam või Balti elektrijaam ükskõik kas eraldi või kokku (kokku 2380 MW, sellest EE 1615 MW ja BE 765 MW, tänapäevased tuumajaamade reaktorid on enamasti 1000 - 1500, mis tähendaks, et jaam toodaks kahe reaktoriga hulka rohkem kui Eesti vajab). Väikeste jaamade ehitamist pole suurtel riikidel olnud mõttekas teha, aga samas väike jaam on ju ometi odavam ehitada. Allveelaevad ja peaaegu kõik lennukikandjad sõidavad juba üsna kaua tuumkütusel, väiksemate sõjalaevade ning kaubalaevade puhul pole küll seni tuumkütus kokkuhoidu taganud, aga tervet riiki varustav suhteliselt väike tuumajaam oleks ometi kordi ja kordi suurem tühipaljast laeva tuumakatlast.

Küsimus on pigem selles, et kas tõesti püüda rajada väike või ehitada suur jaam? Suurel võib ilmselt energia müümine raskeks minna - Soome ei pruugi tahta meie käest elektrit osta ja Läti ja Venemaa ei taha seda ka jätkata nagu seni on asi toiminud. Väike jaam on veidi kallima kilovatttunniga, aga vähemalt ei ole vaja maksta raisku läinud kilovattide eest, mida keegi ära ei kasuta. Pealegi nõuab väike jaam suhteliselt veidi rohkem arenduskuludeks ning teda on raskem jaama plaane müüvalt "turult" leida. Samas väike jaam kulutab vähem kütust ja ilmselt ka vähem tööjõudu nii ehitamiseks kui ka ekspluatatsiooniks, mis samas on muidugi tuumajaama puhul üht või teisiti väiksemad kulud.

Lisa
Lisaksin nüüd veel kommenteerides Postimehe eilset küsitlust ja tänast artiklit, et lisaks Paldiskile, Võrtsjärve idakaldale, Sillamäele, Narvale ning Maardule tasuks kaaluda ehk mõnda muud kohta joonel Maardu ja Sillamäe vahel - Kunda, Aseri, Kohtla-Järve? Ilmselgelt on need küll looduskaunimad kohad, aga väiksem jaam ja efektiivsem jahutus võiksid ometi teha koha sobivaks. Muidugi on Sillamäe piirkond ilmselgelt parim - veidi eemal piirist, lähedal praegune peamine ülikõrge pingega elektriliin ning meri jahutamiseks, piisavalt suur ja ilma oluliselt takistavate poolsaarteta (nagu Käsmu), mis kohe kokku kasvaks jaama ülearuse energia arvel. Pealegi ma ei usu, et see jahutusprobleem ka nii hirmus kohutav oleks - võrrelge näiteks Loviisa ümbrust ja Sillamäe ümbrust google'i kaartidel.

Ja veel mainiks ära tuuleturbiinide eluea pikkust varjutavad kahtlused, seda illustreerib kenasti kümne aastase turbiini paari nädala tagune õnnetus Aarhusi lähedal Taanis, mis kenasti videovahendusel kättesaadav.

Ahjaa, minuti artikli 34'st praegusest kommentaarist 4 olid saanud antud loole kirjutatud kommentaaridest kõrgeima hinde "3" - "sisukas" või "huvitav", neist kaks kommentaari lugesite ülalpool juba läbi. Kaks ülejäänut soosisid ka tuumaenergeetikat ja olid ühe teise isiku kirjutatud.

Munitsipaalpolitsei teisaldanud ööl vastu esmaspäeva kodustel meetoditel valmistatud vabadussamba vähendatud koopia suuruses 1:8. Minuni on jõudnud mõned eksklusiivsed pildid sambast, mille lugu pole jõudnud miskipärast tõsiste uudistekanaliteni nagu Postimees. Õigupoolest on mulle teadaolevatel andmetel ainuke asja käsitlenud kanal too kohukese kanal Kalev, seda nii pildis, helis kui ka tekstis. Lisaks jõudnud lugu paberkandjale ka EPLis, aga mujal ikka veel mitte! Õudne lugu! Tundub, et ajakirjandusvabadus on häiritud!


Ahjaa - iseenesest ma ei ole samba ja monumendi vastu. Antud ristiga monument on küll veidi kummaline (mida küll parandab oluliselt hiljem valitd materjal - klaas vennaskannatajate käest Tšehhimaal ilmselt), aga eriti kummastav on viis kuidas sammast läbi suruda üritatakse. Olen viimase kuu aja jooksul näinud nii avalikus kui siseelus äärmiselt sovjetlike meetodeid, kuidas JOKK viisil üritatakse "seada asju korda", mis tegelikult väga paljude asjasse puutuvate isikute arvates pole üldse õigesti läbiviidud värk olnud.