Otsustasime avada perega väikese kohaliku mõõtu karjääri.


Tellisime kopa ja lõime teise murru!



Kampa lõi ka seltsimees Linavästrik, teda huvitas küll kõik alles siis kui muld juba pealt ära tõstetud oli. Patseeris nagu härra ie oma soliidses mustvalges mundris, must kaabu peas. Vaatas siia, vaatas sinna, muudkui tõstis ja langetas saba kuidas jaskas.



Esimese päeva lõpuks oli tagahoov paekivi täis, löökhaamer oli mitu-setu tundi tagunud ja auk lähenes mehe kõrgusele juba. Paekivi sai ka terve koorma juba! Täitsa asjalik!

Mõni vilgas hull loom teeb mis tahab. Muuseas pistab kinni pääsupoegi kus aga jaksab!


Ronib mööda viinapuuvääti või majanurka nagu rakett, läbib hüpetega kitsast 4 cm laiust vundamendiäärt kui jaksab!



Jääb ainult hetkeks seisatama auto ratta all ja vahib tagasi, et mis see hull inimeseloom mõtles, kui tahtis teda linde söömast takistada.

puhas õudus - Kaseke

Välitallid, raudteeplats jagamiseks - selle taga metsa veerel olid ahjud. 200 000 inimesega elektrifitseeritud tara tagune linn. Sõduritele väiksed välipommivarjendid ja tornid.

Teen eesti rahvale ettepaneku saata järgmisel aastal eurovisioonile laul, mille tekst räägiks eesti rahva kannatustest nõukogude okupatsiooni all. Lisaks võiks refräänis mainida inimõiguste kehva olukorda tänasel Venemaal ja kutsuda venelasi üles demokraatia taastamisele. Eurovisiooni rahvuslikus eelvoorus võitnud lugu ei saaks Venemaa tsenseerida, selle loo oleks sunnitud Venemaa maha mängima ja saaksime levitada oma sõnumit nii Venemaal kui laiemas maailmas. Suhteliselt kindlalt ei jõuaks me eelvoorust edasi, aga see poleks ka tähtis, sest ka eelvoore mängitakse maha väga paljudes riikides ja järgmine aasta vahivad Eurovisiooni nagunii kõik venemaalased eranditult!

Igatahes, Venemaa on ehk järgmine aasta jamas seoses visiooniga. Niisugust üritust lihtsalt on väga raske tsenseerida! Spordiüritus Hiinas on oluliselt kergemini kontrollitav kui lauluvõistlus Venemaal, lauludel - erinevalt füüsilisest tegevusest - on olemas sõnum! Vähemalt teoreetiliselt. Olgu või nii mõttetu nagu "Sina poiss pead veel palju õppima enne kui saad aru minu salajasest kombinatsioonist".

Lätlastel läks suhteliselt edukalt. Selgub, et ka nemad on Iirimaal tööl! Igatahes nende loo võit naeruvääristanuks ka glamuurset visiooni, aga võidust jäi puudu 10 kohta kahjuks.

Sekeldusi Aarensburgi lähistel

Kuivõrd mu kümme aastat vana Pantri pedaalid logisesid ja kahtlustasin, et keskjooksu kuullaagrid olid kohekohe hävimas, siis otsustasin, et olukord vajab kiiret tegutsemist. On jalgratas ju ainus oma pere viis saada ligi poele kuivõrd autokauplus sellest aastast enam ei vura. Lisaks võimaldab pedaalidega majasõber karjuval vajadusel ka nädalavahetusel külast liikuma saada - õnneks on võimalik onu juurde jätta teist ajaks, mil Pää(ta)linna manu oleksin.
Niisiis - olin kell pool seitse püsti, kell seitse bussipeatuses ja kohalik lok bus võttis mind ka rattaga peale. Kasseeris küll pagasipileti umbes nii pool üliõpilase piletit. Kohalik buss on tõesti alarahvastatud - kodukülla jõudes istus bussis kaks naesterahvast, alevis O. läksid pooled inimesed maha. Pisitasa tilkus veel inimesi, kõige enam asulast V., aga täituvusest oli asi kaugel.
Linnas laadisin ratta maha ja läksin bussijaama taha linna ainsa rattapoe manu - kell oli 815, aga pood avati alles 1000. Niisiis - aja parajaks tegemine! Ühel hetkel avatasin ka ukselt sildi, et remont on hoovis. Hoovi aknal oli aga silt "18-25. mail remonditööd vastu ei võeta". Peale kümmet mul siiski vedas - eks mul oli argument ka - busiga toodud ratas! Sõit läks kokku 68 krooni maksma, kilomeetreid on liinil 66!
Ooteaega parajaks tehes tõin ehitusmaterjalide poest kruvikeerajaid, kasvuhoonekilet. Tuterdasin ka kaubamaja manu ja hankisin odava tagatule rattale. Vanaemale taskulambipatareid.


Bussijaamas ähvardas kultuurete tegevustega tegelemisel kõva kopikas trahvi. Jubedad barbarid ikka Eestis!
Istusin veidi kohvikus ka enne kaubamaja tiiru. Lõpeks rattapoodi tagasi jõudes oli mehaanik hõivatud teise tööga (maru kehvad postiljonide jalgrattad, mille eeskorv laguneb ja midagi ülal ei hoia - häbi-häbi pakkumisvõitjale!). Kui lõpeks enda arve makstud sain ning rattaga busijaama jõudsin, siis kodukülla minev buss oli just lahkunud. Noh, ma ei olnud uurinud, et millal ta täpselt läheb, kahjuks. Aga pole hullu - mul ju ratas jalge all! Vaja vaid õiges suunas minevat bussi, et pärat lihtsalt väike 10-15 km visata koduni. Ootasin siis kannatlikult ...
Esimene mõistlik valik tundus Päälinna buss kell 1330. Inimesi oli suhteliselt vähe - hea märk - st. et ratta mahub panna eraldi luugi taha kus ta teiste inimeste kotte ei määri ja ei ega kedagi. No reede värk - kes ühest Maarjamaa popimast suvituslinnast ikka sel päeval lahkub!

Aga võta näpust - kui inimesed oma kohvreid hakkasid alla panema, siis bussijuht teatas omal algatuel ilma et ma veel küsidagi oleks jõudnud, et ratas tuleb lahti võtta ja ära pakkida!
No okei, ma olin proovinud oma lenksu kruvi keerata, aga tundub, et see oli liiga hästi kinni ja kuivõrd hommikul oli ratas sellest hoolimata kenasti mahtunud vana kooli bussi hulka väikemase pakiruumi (mida tänapäeval suhtkoht keegi enam ei kasuta - maakonnaliin ju!), siis ma ei hakanud liiga palju pingutama ka.

Olin just ennist mõelnud, et kui bussi ei mahu või miski jama on, siis lähen omal jõul. Ja nii ma siis tegingi, sõitsin viivitamatult välja! Kell oli ilmselt 1317 v 1320. Kui too puhtusmaniakist halb bussijuht oma bussiga must mööda sõitis, siis olin juba 5 km linnast väljas, veel väikese jalgrattatee lõpul. Siia tuleb pilt ka bussi numbrist - olge sellisega siis ettevaatlikud!
Kell 1535 tegin küla T. peatuse, umbes poolel teel. Sõitsin pool kilomeetrit kõrvale suurest teest - poodi. Suurele teele tagasi pöörates seisatas seal just bussifirma H.B. mobiil, kell oli 1550. Kogus inimesi peale ja pani maha. Tema oli umbes kaks tundi hiljem välja sõitnud. Võimalik, et siiski veidi vähem, sest tal on arvestatud rohkem aega peatusteks.

Külast T. väljasõites ajas mind taga pisike must koer, esmalt tuli kaarega eest poolt. Õnneks ei jooksnud ette! Eesti inimesed ei oska oma koertele õpetada kus on nende hoovi piir! Penid-raiped jooksevad riigimaanteele välja ja klähvivad, ajab kopu üle maksa ja ma leian, et selliseid koeri peaks olema igal ühel füüsiliselt noomitada. Teine peni ilmus teeristil kümmekond km hiljem - äkki leidsin, et suurem pruun on mul selja taga viie meetri peal. Ei aja taga, aga haugub, refleksi järgi lisasin hoogu ja koeral lõi välja jahiinstinkt. Jõudis juba paari meetri peale! Aga siiski raputasin maha. Adrenaliini lõi üles, adrenaliini peale 46 km läbimist! Rinnus-südames andis tunda, mida mu kardioloog selliste koerte peale ütlema peaks?

Külas T. oskavad inimesed kantseliiti kirjutada. Mida tähendab "pudeli koormamine"? Minu arvates on see pudelisse millegi raske panemine-valamine.



Mida mu kardioloog selliste bussijuhinärakate peale ütlema peaks?
Bussiga ja rattaga sõidan harva. Viimati sõitsin aprilli lõpul firma H.B. bussiga (samal kellaajal, mis täna buss möödus) ja hallipäine bussijuht ei olnud küll rõõmus, aga oli mõistlik ja saime kenasti sõidu tehtud Päälinna Äärekülla. Siinkohal teiele mõttelised tänud! Isegi pagasipiletit polnud vaja! Olen nõus maksma 24-50% pileti hinna pagasi eest, aga tahan saada bussipeale mõistlikes tingimustes!

Minu südame tervishoidu ohustanud bussijuhi bussi number ka! Ühtlai kutsun muidugi üle sellist reisijavaenulikku firmat nagu Sebe vältima! Tuletan meelde, et sooduspilet rongis Tartusse maksab ikka eel 84 krooni, samadel tingimustel saab linnade vahel liigelda Sebega 120 kr ots. 100 krooni eest saab igaüks sõita Budapestist Viini, viimane on 3 tunnine sõidu ots kiirteel ja kõrvaklapid ka peale veel.

Teen ettepaneku muuta kehtivat üldist reisijate veo eeskirja:
Viide ühele heale loole, kus on ka eeskirja haukumist vääriv punkt lõpus kirjas:
http://www.postimees.ee/290705/esileht/172678.php

§ 8. (4) Ühissõiduki pagasiruumis võib vedada pagasit, mille ühiku mõõtmete summa ei ületa 150 cm ja kogukaal 30 kg, samuti ümbrises suuski ning jalgrattaid, juhul kui antud peatuses on nende jaoks võimalik bussi alt võimalik leida veel muu pagasita hoiuruum.

(Jalgratta kaal pole muide kuidagi üle 30 kg)

Igatahes, kuidagi jõudsin koju. Umbes kümme minutit peale kuut - ligi viis tundi nagu alguses arvestasin, kuigi vahepeal oli lootus juba nelja tunniga piirduda, aga ... kõige hullem oli tee läbi vee, mil pea terve tee osalt vastu puhunud tuul oli otse vastu ning sisuliselt liikumise võimatuks tegi. Muidugi oli siis seljataga juba ka 55 km sõitu. Selgituseks veel, et ma ei ole sel aastal pea ülde veel sõitnud. Ainult uue rattaga üks kord 50 km sõit, mille keskel väga mitme tunnine paus. Ja see oli UUS ratas! Päris hulk vahet võrreldes 10 aastat vana Pantriga. (Kirjavigu ei jaksa parandada, võite isegi arvata, kes on elav laip.)

Automaks

Sotsdemid siin räägivad automaksust. Ma mõtlen, et peaks olema ka autoostumaks ja see võiks alata kuskilt sealt, kus tavalise auto hind läheb üle maasturi/luksusauto hinnaks. Taanis olla just nimelt ostetavate autode pealt üsna krõbedad maksud. Meil võiks olla näiteks automaks 50 % 200 000 krooni ületavalt auto hinnalt. Umbes 200 k eest saab juba ju mõistliku auto. Kui auto ka veidi üle 200 k maksab, siis maks oleks õige pisike, aga mõni poole milline maastur või sportauto hakkaks paugupealt maksma 800 k, millest 300 k läheks hopsti riigi taskusse targu kasutada. Sellisel maksusüsteemil peaks küll olema juures erandite süsteem - näiteks, et paljulapselisel perel, st kolmanda ja iga järgneva lapse pealt tõuseks 50 000 krooni võrra maksuvaba miinimumhind - suured ja mahukad autod maksavad ju ka rohkem. Ka peaks olema maksuvabastus ettevõtluse jaoks hädatarvilikelt autodelt - näiteks (turismi)talupidaja peaks saama auto soetada maksuvabalt. Samuti inimesed, kes suudavad tõestada, et elavad püsivalt kaugel asustusest ja väga halbade teeoludega paigas. Viimased asjaolud on küll vägagi probleemsed, aga kuidagi peab suutma seda ka lahendada, sest regionaalpoliitiliselt on siiski vaja soodustada inimeste liikumist/elamist äärealadel - kasutagu nad siis kasvõi veidi võimekamaid ja kallimaid autosid, et sealt metsast õigeks ajaks linna tööle jõuda.

Muidu kilovattide maks on ka asjalik, aga peaks samuti käima teatud võimsust ületavate ühikute pealt vaid ning paljulapseliste ning kolka soodustused peaks ka sellel sees olema. St, kolkas elavatel isikutel ja paljulapselistel algab maks mõnevõrra suuremalt võimsusühikult. Ning talupidajad vajavad ka soodustusi! Kui traktor katki peab ju saama dziibiga põllu ära künda ka, mitte pole vaja külajoodikut kiirovitsiga oodata!

Kutsun üles kodanikualgatuse korras enamikku Eesti elanikest avaldama rahumeelsete vahenditega vastupanu Hansapanga ümbernimetamisele! Kodanikud, kogugem allkirju ja protestigem sõbraliku läänenaabri kurikapitalistliku panganduskonserni tegevusele, mis lubab tänaste uudiste põhjal peagi nimetada meie koduse Hansapanga ümber. Meie, Eesti kodanikud, leiame, et suurele pangakonsernile sobiks paremini nimeks Hansapank, sest see nimi (ja tema tõlkelised analoogud) on Läänemere piirkonda paremini iseloomustav ning rahvusvaheline. Swedpank on aga kitsalt Rootsi põhine nimi, mis ei iseloomusta Swedpanka tegevusturgu kuidagi.

Teine lugu on muidugi Hansapanga jubedate teenustasudega. Meie - Hansapanga kliendid - eeldame pigemini teenustasude vähendamist Rootsi tasemele, aga mitte nime vahetust!

Kutsun üles kõiki praeguseid Hansapanga kliente asuma üle pankadesse, millel on veel eestipärane nimi! (Kahjuks on neid vist vaid üks veel) Või millel on vähemalt mitterahvuslik nimi.

Kajakas viskumas vette Virtsu sadamas.


Järgmisel hetkel kala noka vahel tõusmas (kahjuks udune)

Rändlinnud

Zakopane

On Poola linnakene, umbes poole väiksem kui Pärnu ehk veidi suurem kui Viljandi.


Zakopanes valitseb totaalne katustest sõltuv mõtteviis. Kõikidel majadel - vähe sellest, et on katused - need katused on väga teravad, katuse sees on enskapid, aknad, väljaulatuvad osad, terved korrused! On tihedasti juba tee peal näha majasid, millel on üks-kaks korrust tavaliste sirgete seintega ja selle otsas kaks, kolm neli või isegi enam katuse sisest korrust.



Suurte tänavate äärest leiab siiski ka mõningaid suuremaid ja kõrgemaid maju. Korra sattusime peale isegi kaheksa või üheksakordsetele paneelmaja moodi hoonetele.


Eriti teel Zakopanesse võis näha ka pooleli jäänud hooneid - kas tervikuna luukidega kaetud avadega või siis all akendega ja korras, kuid ülal pool väljaehitamata ruumidega hooneid. Väga-väga paljudel hoonetel võis näha majutust pakkuvaid silte - linnake ei ole ainuüksi suusakuurort, vaid ka rahvamuusika ja muu poolakate rahvuspärase kants, kus armastatakse ka suvel puhata.








Sellised katusmajad domineerisid kogu piirkonnast, kui laupäeva (3. mai) õhtul sai sõidetud läbi piirkonna põhjaosast Budapesti suunas, siis juba siis võis näha neid kõrgeid katuseid Rapka ja Nowy Targi juures.



Zakopanesse sõidab Krakovist väga palju bussiliine, vahepeal väljuvad bussid veerand tunni tagant. Maad on umbes sada kilomeetrit, aga see võtab sõiduks ehk rohkem kui Eestis sama maa võtaks - Krakovist Zakopanesse sõit tähendab absoluutset tõusu 600 meetri ümber (Krakov on nii 220 meetrit merepinnast ja Zakopane midagi 800), lisaks
Zakopanes sõime kesklinnas ja suundusime lõuna poole, et proovida mõnd mägimatkarada.



Esimesena tervitas meid väraval karuohtu tutvustav silt: "Uwaga" tähendab "tähelepanu" - seda sõna võib kohata tihti, ka liiklusmärkidel remondipiirkondades näiteks.



Matkarada läks piki sügavat orgu, milles voolas muidugi oja. Vahetevahel tuli sillakeste abil oru poolt vahetada.



Ühel hetkel hakkas rada tõusma umbes nii 45 kraadise nurga all ja rada kadus väga tugevalt metsa. Püüdsime veel tõusta, aga aeg tegi oma töö. Olime sunnitud peatuma ja tagasiteele asuda, et bussile jõuda kindlalt.



Sel hetkel kõige kõrgemal näitas meie GPS selliseid andmeid. Mägedes oli sateliitide arv piiratud kahjuks. 3900 jalga peaks siis tegema isegi ligi 1300 meetrit, eksole?
Mägede lumised tipud jäid poole kõrgemale veel, aga ega neid matkarajalt eriti ei näinudki.



Aga mõnest kohast orus siiski nägi juba ülal lund.



Matkarada asus kohalikust suurest hüppemäest veidi lääne pool, läksime hüppemäest mööda nii minnes kui tulles.



Vaat kui kummalised tribüünid need seal kalju peal on. Ei saa täpselt aru kuidas need tribüünid sinna kaljule kinnituvad ja kuidas neile peale saab - äkki tunneliga läbi kalju? Ei tea!

Tagasi suundusime kaheksase bussiga, viimane võimalus olnuks isegi kell kümme, aga kell üks oleks Krakovis pidanud kallist ööbussi kasutama juba.



Teel Krakovi ja Zakopane vahel ronivad sõidukid ilmselt vähemalt üle 1000 meetrise mäe, vähemalt järsk ja pikk tõus on küll. Võibolla jäi veidi vale mulje ka, sest lõpeks on see koht ju Zakopanest madalamalt algava tõusuga.

Oh neid jubedaid poola teid! 1. mai hommikul ärkasin üles selle peale, et vastu tuli lõputu raskeveokite voog ... mürrr-mürr-mürrrr ... tee oli kitsas ja möödasõiduvõimalusteta, jalgrattur või mopedist poleks kuidagi mahtunud kõrvale. Ma ei saa aru, kust need rataturistidest sakslased Poolast Leetu küll mahuvad sõitma. Vahepeal metsavahel, puud ülilähedal, puudevahele altareid ja riste - ei tea kas kohalikke pühapaiku või õnnetuste tähiseid.

Teine pilt (juba peale koitu) on juba kaugemalt peale Bialystok'i (ei viitsi kontrollida kirjapilti - tundub, et võiks "valget keppi" tähendada), kus teeserv laiem.
Suurem jagu vastutulevaid autosid niisiis veokid, vahele mõnedbussid. Sõiduautosid õige vähe, ilmselt tulenevalt kellaajast - poole neljast viieni neljapäeva hommikul. Palju sõiduautoveo veokeid - nagu teisel pildil - kolm vene masinat järjest (kolmas oli pildi võtmise hetkeks just eest läinud - teisel, kuid kehvema kvaliteediga pildil on olemas), sama firma värvides, peal kallimat tüüpi ja lukuslikumad autod enamasti.

Poolas nägi üht ja teist, aga Katowicest välja sõites ida suunas tundus kõik kuidagi tsiviliseeritumaks ja läänelikumaks muutumas - ilmselt andis selle mulje tasuline kiirtee, mis oli küll lõiguti remondis ikka. Krakov oli üldiselt siiski palju paremas korras, kuigi leidus ka seal kahtlast. Trammid olid enamasti vanad (nagu ka viinis). Muidugi nägi asotsiaale silla all ja mujal. Aga suurelt ja uhkelt torkas silma ka Krakovi kõrgeim maja - skelett - nagu teda hüütakse!



Lisaks üks pilt ilmselt Euroopa Liidu odavaimast rahast, isegi odavam kui Islandi kroon ning Jaapani jeen on teine! Õige nimi olla ikka forint. Käes oleva summa eest midagi suurt ei saa - ainult kaks ööd kahele odavas hostelis ja kahe päeva toidu-joogid 24h poest. Üks forint võrdub umbes nii 6 Eesti sendiga, Islandi kroon oli teadupärast 15 senti.

pildikesi Budapestist

Rõhuasetusega transpordil ja rahandusel.
Alustuseks klassikalised Ikarusid, mis ilma jäänud katusest. Sääraseid võis leida väga erinevates värvides ning mitmetes ümberehitusviisides ristlemas.

Ja armsad trollibussid - esimene on sama Ganz Solaris, mis meil Tallinnas ka. Selle taga paistab aga vana klassikaline Ikarus, millele keegi tiibade asemel sarved peale keevitanud.
Viimaks kultuurimärgid - meie oleme ju siin põhjamaal harjunud käima pangas mobiiltelefoniga, filmima, hoidma vööl makarovit ning alati kandma musta kiivrit! Nii on turvaline!

Sekeldusi koleda kollase Doonau ääres, vol II

Teine hommik (5.05.2008) Budapestis algas vara. Mitte ei tahtnud ärgata, aga jõudsime siiski varakult trammile number 24. Bussijaama Nepligetis leidsime väikeste seikluste järel üles, aga Orangewaysi busse mitte ei paistnud esialgu. Küsimise peale siiski juhatati suund - selgus, et bussid peatuvad ristmiku teisel küljel bussijaama vastast. Noh, eks siin ole näha miks Orangeline nii soodne on. 6 Eurot Budapest-Viin! Distants võtab mööda uhket kiirteed umbes 3 tundi ehk siis 200 km sõidu eest tuleb tasuda vaid 90 eeku, seda täispileti eest (Krakow, Praha ja Bratislava on muidugi kallimad, viimase maa on aga Viiniga võrdne). Reisisaatja oli sama blond neiuke, oleks saanud ka uued audiosüsteemi kõrvatropid, aga me ei tahtnud.
Ungaris võis näha hiiglaslikke põlde ulatumas horisondini (künka otsas). Enne piiri pidas maanteepolitsei bussi kinni ja kontrollis dokumente, meie taga oli kohe sama firma samal ajal väljunud Praha buss, mida ka puistati. Ka oli enne piiri isegi vaesed ungarlased ehitanud mõned loomade ülekäiguviaduktid, siia panin küll austerlaste analoogsetest pilte - nendel hulludel oli sääraseid mitu korda tavalisest laiemaid viaduktsilde kohe hulganisti ja vahepeal vaid alla kilomeetrise vahega, tundus nagu oleksime tunnelisse sattunud. Loomaviaduktid olid rohkem piiriäärne meelelahutus siiski ja Viinile lähemale jõudes asendusid põõsastikud ja metsad tihedamalt põldudega, mille jaoks enam sääraseid imelikke võsastunud viadukte ehitet polnud.
Viini päeva ilm oli niru - pilvealune. Aga linn oli muidugi hulka hoolivam ja kenam. Esimese asjana lasime end ära moosida, et ikka kasulikum on päeva pilet osta kui piirduda jala käimise ja ühe metroootsaga. Suundusime Prater Sternilt Viini Idaraudteejaama metrooga, kaks peatust kahe erineva liiniga. Metroojaamast väljudes sattusime aga segaduses liikuma vales suunas mööda perooni ja ei jõudud raudteejaama endasse, vaid väljusime kuskil lähedasel tänaval. Kui siis segaduses idaeurooplased vahtisid kaarti, siis küsis neilt kohe üks hallipäine onu, et kas on tarvis abi. Käte, jalgade ning paksult roostes saksakeeleoskuse abil sai siis oma vajadused selgeks tehtud. Onu teadis kohe, et Idaraudteejaamas pakihoidu pole, aga juhatas meid jaama ja küsis sealselt töötajalt, et kas Läänejaamas pakihoid on. Nimelt Ida- ja Lääneraudteejaam asusid samal metrooliinil kui ka Viini bussijaam, viimane küll kesklinnast mitu-setu kilomeetrit eemal ja kiirteesildade alla ära peidetud väike urgas. Onu juhatas meid siis edasi ka Lääne jaama, viis metooga kohale ja abistas pagasi iseteeninduslikku hoiukasti panemisel. Vahepeal rääkisime veidi juttu ka, sain aru, et ta oli sõja ajal idarindel võidelnud. Purssis mõned sõnad venekeelt, ilmselgelt oli Viini pensionäril igav ja tore vahelduseks aega veeta abistades vaeseid idaeuroopa turiste.
Siis asusime jala teele kesklinna, metrooga teatavasti linna ei näe, kuigi metroo on igati äge liikumisviis - peaaegu nagu teleporter. Sai veidi ekseldud, aga jõudsime siiski peamiste losside ja parkide vööni. Uhke linn!
Tegime pilte seda ümbritsevate uhkete losside taustal. Kui turistid ka üksi seisva statiivi põhjust taipasid, siis must koer mitte ei tahtnud mõista.
Lõbus oli kõigil kaamerast eri suundades olijatel, vaid mustal koeral endal oli lihtsalt palavusest keel ripakil ja väike hämming, et inimestest selline tühimik tekkinud oli.

Tuuritasime ring trammiga ümber vanalinna, vaatasime Viini Tehvani kirikut (ka peakirik, nagu Pesti oma). Tänaval ei pea Viinis koguaeg maha vaatama nagu Ungaris, pole eriti millegile väga koledale-haisvale peale astuda. Kui just poe ukse ees lillepoti nurgast pole voolamas inimese neljajalgse sõbra vedelikuline territooriumimärgistus.
Trammid on enamasti siiski Viinis vanakooli omad, aga lisaks on ka üsna suur hulk supermoodsaid - madalaima põhjaga madalapõhjalised trammid üleüldse - Porsche disain!

Käisime Viini ülikoolis - filosoofiateaduskond asub vanas hoones samal joonel parkide ja losside ning raekojaga.
Väga uhked trepikojad, meeletu ruumikulu. Väga kenasti dekoreeritud ja suurejoonelised ruumid! Võrreldamatu tühise kuningriigikese nagu Taani või suisa (Tsaari) impeeriumi väikelinna Tartuga.
Lisaks, milline kogus tuntud professorite büste ja bareljeefe - (kassi) Schrödinger, (punanihke) Doppler, Karl Popper, muidugi Viini hulluarst (S. F.) ja ...



ise.

Viinis on Doonau neljas osas - Vana Doonau on nagu Annekanal - jões eraldatud pikk tiik (õieti mitu tiiki), siiski rohkem sinka-vonka kui Tartu kanal, ehk veidi settinuma ja mustema veega ka. Viini kesklinnas on Doonau ise jagatud kaheks ülipika saare poolt (kuigi ka Budapestis on täitsa pikk saar jõge kaheks lahutamas, siis Viini oma on võrreldamatult pikem - linna kaardil otsa ega äärt ei näe. Väiksem osa on uus Doonau, suurem osa Doonau ise.
Viini südalinn jääb aga mitu kilomeetrit eemale, selle juurde läheb vaid Doonau kanal. Käisime ühe trammiga ekstra vaatamas ka Doonaud ennast, kahjuks oli selleks ajaks küll vihma tibutama hakanud. Võtsime veidi õhtuoodet. Kaugemal paistsid ilmselt üle jõel asuvad finantskeskuse pilvelõhkujad, kõige kõrgem oli küll eraldi ja jäi vanakooli trammiga samale pildile kaugeks taustaks.


Tagasiteel märkasin Doonau ja Doonau kanali vahelisel alal üht uhket ja huvitavat asja, mis mu ähmi täis viis - Flakturm!
Natsid ehitasid oma suurlinnadesse - Berliin, Hamburg, Viin ja teised - mitmeid suuri ja raskeid betoonist tornpunkreid, mis varustati õhutõrjekahuritega. Viinis on neist kaks säilinud ja asuvad pargis. Üks on ümmargune, seda esmalt silmasingi. Pargi teises servas taamal paistis ka kandiline torn. Kõrgust on teistel päris palju, samavõrra palju ka laiust. Sääraseid kindlusehitisi teisi vist kahekümnendal sajandil tehtud polegi, enamasti ikka kaetakse kõike paksu kihi mullaga, aga need tornid kõrguvad üle linna nagu pilvelõhkujad! Niisiis sain neist mõned pildid ja juba oligi aeg suunduda metrooga pagasi järele ning edasi bussijaama. Poola Eurolines'i buss oli pilgeni täis juba pool tundi enne väljumist, mil märkasime bussijaama hoone mõnusalt pingilt end üles liigutada.
Teel Krakovisse eelistasid bussijuhid miskipärast kiirteedele Katowice suunas väiksemaid teid. Buss kurvitas vasakult paremale mäedest üles ja alla, käis läbi Nowy Targist. Aga mägedest ja Nowy Targist ning Zakopanest juba teine kord!

(Tulemas varsti: Zakopane, pildikesi Krakovist ning Oswiecim-Birkenau!)