Zakopane

On Poola linnakene, umbes poole väiksem kui Pärnu ehk veidi suurem kui Viljandi.


Zakopanes valitseb totaalne katustest sõltuv mõtteviis. Kõikidel majadel - vähe sellest, et on katused - need katused on väga teravad, katuse sees on enskapid, aknad, väljaulatuvad osad, terved korrused! On tihedasti juba tee peal näha majasid, millel on üks-kaks korrust tavaliste sirgete seintega ja selle otsas kaks, kolm neli või isegi enam katuse sisest korrust.



Suurte tänavate äärest leiab siiski ka mõningaid suuremaid ja kõrgemaid maju. Korra sattusime peale isegi kaheksa või üheksakordsetele paneelmaja moodi hoonetele.


Eriti teel Zakopanesse võis näha ka pooleli jäänud hooneid - kas tervikuna luukidega kaetud avadega või siis all akendega ja korras, kuid ülal pool väljaehitamata ruumidega hooneid. Väga-väga paljudel hoonetel võis näha majutust pakkuvaid silte - linnake ei ole ainuüksi suusakuurort, vaid ka rahvamuusika ja muu poolakate rahvuspärase kants, kus armastatakse ka suvel puhata.








Sellised katusmajad domineerisid kogu piirkonnast, kui laupäeva (3. mai) õhtul sai sõidetud läbi piirkonna põhjaosast Budapesti suunas, siis juba siis võis näha neid kõrgeid katuseid Rapka ja Nowy Targi juures.



Zakopanesse sõidab Krakovist väga palju bussiliine, vahepeal väljuvad bussid veerand tunni tagant. Maad on umbes sada kilomeetrit, aga see võtab sõiduks ehk rohkem kui Eestis sama maa võtaks - Krakovist Zakopanesse sõit tähendab absoluutset tõusu 600 meetri ümber (Krakov on nii 220 meetrit merepinnast ja Zakopane midagi 800), lisaks
Zakopanes sõime kesklinnas ja suundusime lõuna poole, et proovida mõnd mägimatkarada.



Esimesena tervitas meid väraval karuohtu tutvustav silt: "Uwaga" tähendab "tähelepanu" - seda sõna võib kohata tihti, ka liiklusmärkidel remondipiirkondades näiteks.



Matkarada läks piki sügavat orgu, milles voolas muidugi oja. Vahetevahel tuli sillakeste abil oru poolt vahetada.



Ühel hetkel hakkas rada tõusma umbes nii 45 kraadise nurga all ja rada kadus väga tugevalt metsa. Püüdsime veel tõusta, aga aeg tegi oma töö. Olime sunnitud peatuma ja tagasiteele asuda, et bussile jõuda kindlalt.



Sel hetkel kõige kõrgemal näitas meie GPS selliseid andmeid. Mägedes oli sateliitide arv piiratud kahjuks. 3900 jalga peaks siis tegema isegi ligi 1300 meetrit, eksole?
Mägede lumised tipud jäid poole kõrgemale veel, aga ega neid matkarajalt eriti ei näinudki.



Aga mõnest kohast orus siiski nägi juba ülal lund.



Matkarada asus kohalikust suurest hüppemäest veidi lääne pool, läksime hüppemäest mööda nii minnes kui tulles.



Vaat kui kummalised tribüünid need seal kalju peal on. Ei saa täpselt aru kuidas need tribüünid sinna kaljule kinnituvad ja kuidas neile peale saab - äkki tunneliga läbi kalju? Ei tea!

Tagasi suundusime kaheksase bussiga, viimane võimalus olnuks isegi kell kümme, aga kell üks oleks Krakovis pidanud kallist ööbussi kasutama juba.



Teel Krakovi ja Zakopane vahel ronivad sõidukid ilmselt vähemalt üle 1000 meetrise mäe, vähemalt järsk ja pikk tõus on küll. Võibolla jäi veidi vale mulje ka, sest lõpeks on see koht ju Zakopanest madalamalt algava tõusuga.