
Ungaris võis näha hiiglaslikke põlde ulatumas horisondini (künka otsas). Enne piiri pidas maanteepolitsei bussi kinni ja kontrollis dokumente, meie taga oli kohe sama firma samal ajal väljunud Praha buss, mida ka puistati.


Viini päeva ilm oli niru - pilvealune. Aga linn oli muidugi hulka hoolivam ja kenam. Esimese asjana lasime end ära moosida, et ikka kasulikum on päeva pilet osta kui piirduda jala käimise ja ühe metroootsaga. Suundusime Prater Sternilt Viini Idaraudteejaama metrooga, kaks peatust kahe erineva liiniga. Metroojaamast väljudes sattusime aga segaduses liikuma vales suunas mööda perooni ja ei jõudud raudteejaama endasse, vaid väljusime kuskil lähedasel tänaval.


Siis asusime jala teele kesklinna, metrooga teatavasti linna ei näe, kuigi metroo on igati äge liikumisviis - peaaegu nagu teleporter. Sai veidi ekseldud, aga jõudsime siiski peamiste losside ja parkide vööni. Uhke linn!
Tegime pilte seda ümbritsevate uhkete losside taustal. Kui turistid ka üksi seisva statiivi põhjust taipasid, siis must koer mitte ei tahtnud mõista.
Lõbus oli kõigil kaamerast eri suundades olijatel, vaid mustal koeral endal oli lihtsalt palavusest keel ripakil ja väike hämming, et inimestest selline tühimik tekkinud oli.
Tuuritasime ring trammiga ümber vanalinna, vaatasime Viini Tehvani kirikut (ka peakirik, nagu Pesti oma).

Trammid on enamasti siiski Viinis vanakooli omad, aga lisaks on ka üsna suur hulk supermoodsaid - madalaima põhjaga madalapõhjalised trammid üleüldse - Porsche disain!
Käisime Viini ülikoolis - filosoofiateaduskond asub vanas hoones samal joonel parkide ja losside ning raekojaga.

Lisaks, milline kogus tuntud professorite büste ja bareljeefe - (kassi) Schrödinger, (punanihke) Doppler, Karl Popper, muidugi Viini hulluarst (S. F.) ja ...

ise.
Viinis on Doonau neljas osas - Vana Doonau on nagu Annekanal - jões eraldatud pikk tiik (õieti mitu tiiki), siiski rohkem sinka-vonka kui Tartu kanal, ehk veidi settinuma ja mustema veega ka. Viini kesklinnas on Doonau ise jagatud kaheks ülipika saare poolt (kuigi ka Budapestis on täitsa pikk saar jõge kaheks lahutamas, siis Viini oma on võrreldamatult pikem - linna kaardil otsa ega äärt ei näe. Väiksem osa on uus Doonau, suurem osa Doonau ise.


Tagasiteel märkasin Doonau ja Doonau kanali vahelisel alal üht uhket ja huvitavat asja, mis mu ähmi täis viis - Flakturm!
Natsid ehitasid oma suurlinnadesse - Berliin, Hamburg, Viin ja teised - mitmeid suuri ja raskeid betoonist tornpunkreid, mis varustati õhutõrjekahuritega. Viinis on neist kaks säilinud ja asuvad pargis. Üks on ümmargune, seda esmalt silmasingi. Pargi teises servas taamal paistis ka kandiline torn. Kõrgust on teistel päris palju, samavõrra palju ka laiust. Sääraseid kindlusehitisi teisi vist kahekümnendal sajandil tehtud polegi, enamasti ikka kaetakse kõike paksu kihi mullaga, aga need tornid kõrguvad üle linna nagu pilvelõhkujad!

Teel Krakovisse eelistasid bussijuhid miskipärast kiirteedele Katowice suunas väiksemaid teid. Buss kurvitas vasakult paremale mäedest üles ja alla, käis läbi Nowy Targist. Aga mägedest ja Nowy Targist ning Zakopanest juba teine kord!
(Tulemas varsti: Zakopane, pildikesi Krakovist ning Oswiecim-Birkenau!)
2 kommentaari:
juhheirassa. varsti peaks ka Viin saama Berliini eeskujul omaenda Hauptbahnhofi, et lõpeks see ida- ja läänebahnhofidega jamamine. Berliinis oli kahe peajaama olemasolu tingitud muidugi külmast sõjast, aga mis põhjusel on neid kaks tükki Viinis? okei, Viingi oli okupatsioonisektoriteks jagatud nagu Berliin, Saksamaa ja Austria isegi, aga Austrias kestis okupatsioon ju nii võrratult vähem, vaid 10 aastat. ehk oskad selgitada?
Ei oska faktiliselt selgitada. Aga ma usun, et teema on rohkem selles, et Viin kui impeeriumi pealinn oli juba hulka varem täis ehitatud ja väga raske oli leida koridori, mis kesklinnale väga lähedale oleks mahtunud juba 1850-60 aastatel kui raudteed rajati.
Vaata näiteks kaarti wikipedias:
http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Wien1858.jpg
See just parajast ajast, suured raudteejaamad on enamasti viidud tollase linna äärelinnadesse või kindlustus/parkidevööndi piirile nagu keskjaam. Ülal on ka näha juba tollane keiser ferdinandi jaam, mis on muutunud Prater Sterni jaamaks, teid on edasi pikendatud. Lõuna poolt läheneb linnale vanal kaardil ka ükt teine raudtee, spetsiaalse jaamaga. Ka seda on pikendatud ja ühendatud kesklinna kaudu (ilmselt tunneliga). Lääne ja lõuna jaamad on puudu, aga lõuna jaama lähedal on see tollane lõuna poolt lähenenud tee ja tema jaam.
Pealegi võis algselt olla tegu ka mitmete erinevate raudtee ettevõtete ja rööpalaiustega nagu vanal heal inglismaal, mis oli väga pikalt hädas liiga paljude erinevate rööpalaiustega. Usun, et Viinis saksa kombe kohaselt siiski oli raudtee rohkem riigi asi, aga mõistlik oli rajada pealinna külgedele mitu suurt jaama, et tagada ühendused õigete suundadega. Viini keskjaam, milles esimesena käisime, oli väiksem. Buss viis meid Prater Sterni juurde, milles on ka raudteejaam, samuti vist suhteliselt väike. Kolm suuremat tunduvad kaardil vaadates olevat (välja jättes kaubajaama ja haruteed) läänejaam, lõunajaam ja franz josephi jaam (sisuliselt põhjas kesklinnast). Lääne- ja lõunajaamad ühendavad ilmselt Viini suurema osa Austria ja võibolla ka Lõunasaksamaa ning Sveitsiga.
Olen kindel, et okupatsioonisektoritega pole Viini jaamadel suht midagi pistmist.
Postita kommentaar