Sotsiaalne loom

Inimene olevat sotsiaalne loom, mina seda pole, kas ma pole inimene?

Täna, peale pikki planeerimisi - võtsin lõpuks kätte ja käisin ära pealinnas. Siinkohal palun mitte kaaluda Wabariigi pealinna, ega ka maakondliku metropoli Arensburgi, vaid kohalikku oma saare pealinna. Nimeks Liiva. Liipasin esimesena oma 14 pudelilise eelmise aastase lastiga kohta, kus mu mälu järgi oli asunud taara punkt. Avastasin sellest kohast, kus olid olnud kahe poolega uksed, akna, mis avanes miskisugusesse söömakohta, mis vanasse meiereihoonesse aastaga siginenud on. Veel nukk edasi oli uks, mille kõrval vedeles tühja taarat täis kaste. Muuseas oli ka silt - "kauba vastuvõtt ja tühja taara tagastamine". Piilusin sisse, keegi preili tuli köögist uurima, et mis ma tahan, kuid saatis mu siiski edasi poesuunas. Mis ka õige oli, sest poe taga on nüüd garaazis võimalik pudelite eest saada kviitung, mille eest poe kassast saab raha. Uus kord - minusugusele hobijoojale arusaamatu ning võõras. Lõpeks oli kogu mu taara aastatagune ja tehtud kambaga, sõprade seltsis. Nõnda siis vantsisin edasi poeni, lahkusin kallistest pudelitest ning plaanisin siseneda kauplusesse, kui selgus, et mu tervise juures 10 km sõtkumist üle kuu aja oli mõjunud üsna destruktiivselt. Jalad ei tahtnud all püsida. Vererõhk langes, pidin poe ees kohalike meeste vastas pingil istet võtma. Kuulama kogemusi remondivallast, kuidas siuh-siuh värvikihti eemaldavad uued odavad massinad. Pärast kogumist ning vaevalist poe külastust otsustasin siiski astuda läbi ka tollest aastaga siginenud joomakohast, kus mind aga kippus tülitama üks härra, kelle seltskonda kuulusid tema noorem vend last ootava naisega ning sõber, kes juhtumisi minuga sama nime pidada kandma. Tollelt "härra" Harrilt sain igatahes muide ka võtta oma hügieenilisuse vähesuse üle, pidin tõdema, et sauna puudumine seab mind raskesse seisu. Iep - pole meeldiv, kui inimesed tülitavad, kuid kui nad seda juba teevad, siis teatud viisakusest ei saa ju neid ka päriselt ignoreerida, või mis?
Eriti veel minu, sügava inimvihkajalikuse juures, on vaja õppida andma eluõigust sellele, mida esimsesel hetkel tahaks pastöriseerida.