"it was a very good year ..."

ümisesin koduteel surnuaia kõrval neid kuulsaid sõnu Sinatra laulu refrääni algusest, veidi kurva laulu.
Ma ei ole kurb, ma olen õnnelik, aga ka õnn teeb kurvaks ... õnn loodab, aga õnn ei tea.

Aga ma tean, et ma olen õnnelik.

"Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head ... "

See on Øresundvej jaam, ma komposteerisin seal pileti.Mõned kümned sekundid enne rongi saabumist, see võimaldas ühe 12 kroonise piletiga käia lennujamaas ja jõuda tagasi kodu juurde.

"See oli hea päev" - peaks tegelikult ütlema, mitte jahuma aastast. "It was a very good day ..." ei kõla samas hästi. Ei ole tähtis ...
Jõudsin Kasrtupist tagasi Foorumi jaama, mitte tavalisse Frederiksbergi, sest enne Kastrupisse sõites kontrolliti mu piletit ja küsisisn, et kas sellega Frederiksbergi sõita võin. Kaargi järgi on Frederiksbergi jaam tsoonide piiril, aga konduktor ütles, et ma ei või sinna sõita - ilmselt pidas ta silmas Frederiksbergi kui linnaosa, õieti eraldiseisvat kommuuni linnas, mis haarab ka järgmisi jaamu.

Aga Kui Frederiksbergi jaam on üks eskalaator ja üks trepp, siis Foorum on kaks eskalaatorit ja trepp ... sügav jaam ... kusjuures enne jaama jõudmist oli tunne, et tõuseme - ilmselt käib rong tiikide all ikka tõesti sügaval - peab suu ka korra lahti tegema rõhumuutuste tagajärjel ...

N. tõi mulle tagaratta ... lennuk jäi veidi hiljaks, aga see polnud probleem. Viisin nad kogemata esimese hooga liftiga üles metroojaama, aga neil oli vaja sõita tagasi liftiga alla raudteejaama, minu eksitus.
Ratta kastil on ilus oraanz kleeperiba peal - "Tallinn Airport. Security Check" - ilmselt mu rata rummu sees ei ole kokaiini, nad teavad ...

Aga pärast läksin peolegi veel, uljad sõitsid edasi linna pidutsema sedasi:

Taani noormehed vedelesid veidi pontsakate ameeriklannade vahel, ameeriklannad armastasid "leopardinahast" kostüüme.

Olime Vanessa pool, tema oli "girl-scout", neil on ameerikas selline organisatsioon ka - ilmselt meie kodutütarde sarnane või isegi veel skautlikum.


Aga mina ise??
Sain J. abiga tudengimütsi ja fraki jaki ning hõbedase roosi. Olin täitsa peo hitt:

Ehtne 19. sajandi tudeng mis? Muide, neil siin Taanis on ka teatud buršitraditsioonid, kuulsin peol, et neid tekleid kergekäeliselt ei laenata - nende nokka lastakse sõpradel hammustada ja siis kirjutatakse nimi sisse. J. teklil on VÄGA PALJU nimesid sisse kirjutet, ta ju sotsiaalne, ilus, tark ja osav ka. Loa korral annan ka pildi sisemusest!