Lükkan ümber kuuldused oma kapitaalsest maale kolimisest, säänne mulje võib ju viimase kahe postituse illustratsioonide põhjal jääda. Ei, ikka käin linnas tööl. Elan rahulikult oma elu.

Näiteks eelmisel nädalal vihastas mind miskipärast välja kamp autovargaid, kes käriutab mööda Lindanise õhtuseid tänavaid ringi väikese valge vilkuritega kaubikuga, pildistab autosid ja üritab neid ära varastada. Üks mees jättis auto hetkeks kaubamaja kõrvale ja juba hetk hilejm olid vargad kohal. Õnneks õnnestus tegelasel siiski ajalehekioskist ruttu tagasi jõuda ja autoga lahkuda, aga vargad üritsid isegi läbi autoklaasi veel omanikust pilti napsata - idikatel ilmselgelt ei õnnestunud, sest pimedas autoklaas peegeldab ju ideaalselt väikekaamera välku. Jäänud saagist ilma sõitis röövekipaaž Estonia juurde, kus Reaalkooli kõrval oli lõputu autode rivi. Kui mina sealt trolliga mööda sõitsin, siis manööverdas röövekipaaž kuskil rivi otsa lähedal üleeelviimase auto kallal. Kui Vabaduse platsis järgmist trolli ootasin, siis röövekipaaž peatus teises reas. Tundsin tungivat soovi minna üle tühja esimese rea ja uks avada ning öelda röövlitele näkku, mida ma neist arvan. Kus on Eesti politsei silmad? Kuidas nad lasevad varastada kultuuri nautivate kodanike neljarattalisi sõpru päise öö ajal linnast? Kaarnad! Raisakotkad! Teiste inimeste õnnetuse ära kasutajad!

(Ma ei ole veel autot hankida jõudnud ja isegi lube pole, aga juba võtab mu veres võimust rullnokkautojuhimentaliteet, tundub. Seda ütleb üks väike killuke minust, aga tol õhtul tuntud tundeid kirjeldasin just.)





Kunagi päevake hiljem depressiivses väikelinnas (S.) jäi rongile kiirustades ette keegi mees tüdrukukesega. Liikusid samal trajektooril rongi suunas, mees nõudis, et laps jookseks, aga laps ei jaksanud ja lõpuks hakkas nutma. Mees noomis ja kurjustas, aga ei teinud ikka midagi olukorra parandamiseks. Olgu öeldud, et laps oli ilmselt 6-7 aastane või nooremgi - parajalt väike veel, et teda vajadusel kasvõi kukile või sülle haarata kiirema liikumise huvides. Aga ei - muudkui noomis. Ma siis muidugi peroonil - kui nad täpselt rongi saabumise ajal meile järele jõudsid - noomisin, et kas niimoodi võib lapsega käituda? Mõeldes seal juures, kuidas säärane käitumine võib lapse psüühikale mõjuda, rikkuda tema enesekindulse ja elu. Ja kus siis tüüp kukkus vastu ründama, et kuidas mina võin tema ellu sekkuda? Ohohohoo! Vat selliseid tegelasi peaks lastekaitse usinasti seirama, vat.