Hea Uus Elu.

Vabadus pidi olema see, kui sul pole midagi, mille üle muretseda.

Vabaks teeb kokku jooksmine - hetk kui kõik töötav äkitselt töötamast lakkab ja andmed hävivad.

Või hävitad.

Juhe seinast välja.

Ja tekib Hea Uus Elu. (Ühes oma unistustega.)

Mul ei ole midagi huvitavat ja ainukordset kirjutada, istun rongis - teise klassi salongis - Tulilind süles. Lõpetasin Pelevini 34/43. Oli hea, lõppes nagu ikka Pelevinlikult. Lõpud on okei, aga raamatuid ei tasu lugeda teps mitte lõppude pärast. Lõpud on uued algused, õnneks ei tee nad enam sedasi haiget kui nooremast peast lugedes, kuid nad siiski teevad. Inimene harjub kõigega - isegi lõppemisega.

Ei - mulle ei meeldi tarvitada sülearvutit süles.

Sain täna lõpuks kätte oma kolm nädalat oodatud hiire - läikiva, kergema ja väiksema kui vana MX710. Punase silmata hiire LX7. Võibolla seda deemonlikuma, et tema punasest silmast on saanud must (infrapunane?).
Naljakas võib olla kulutada üheksa krooni sõiduks Lillekülast Balti jaama, aga üle väga paljude aastate oli see esimene kord sõita elektrirongiga. Siinjuures tuletan meelde ühte hiljuti läbibloogitud reklaami - nüüdseks olen seda pea igal tänavanurgal nägema hakanud. Tundub, et elektriraudtee ei austa oma töötajaid, vaid teravahambalisi kopivraitereid ning trükikoda. Võinuks parem oma töötajate palka tõsta - liiga inteligentsed reklaamid ei too piisavalt originaalsuseta tuimaks tööks võimelisi klienditeenindajaid ning rööpavahtijaid.

Pintsaku ja lipsuga tööl käia on vinge. Tekib inimese uhke tunne. Tsiviliseeritud loom. Pai hingele ja julgustuseks tegema uhkemaid asju. Olemaks veelgi töökam.

Tapa sai läbi. Pelevini otsa Rohani "Jääalasi" - midagi fantaasia valdkonnast. M. M. justkui rääkis sellest kui küberpunklikust teosest, aga mina küll küberit ei näe. Tee või tina. Punk on alasti!

(kirjutet hetk enne ja pärast Tapat, kella kuue paiku)