Välja mäng

Ma imetlen. Ma imetlen, kuidas kaks mõneti vastandlikku persooni mängivad oma rollid välja. Isik, kes tituleerib end paremkonservatiiviks ja isik, keda võiks pidada anarhistiks (olgugi, et ta on samal ajal ka kapitalist ja ladude üle korra hoidja). Ma tegin paar viga - ühe teadmatusest, teise võibolla emotsionaalsest rõõmust, mis mind hoopis teistel põhjustel täitis. Ma olen teinud pattu.

A. soovitas mul üritada kirjutada lõhedest, püüda neid siluda- minu kogemused esseistikas, märgiteaduses ja ajaloos andvat selleks piisavalt alust. Ma ei tea. Ma ei taha üleinterpreteerida ja kuigi mulle kinnitati, et ma olla neutraalne persoon, siis ma adun oma enda anarhistlikust, võitlust võimuga. Samas tunnetan, et mind respekteerivad mõlemad pooled - ehk selle pärast tahan siin karjuda, et mulle just tõepoolest need mõlemad isikud nii väga imponeerivad oma rolli esitusetega. Tõenäoliselt ei ole ma siiski neutraalne, mu isik kaldub ühele, teine ei ole teps mitte käitunud halvasti (ja pigem vastupidi) minu isiku suhtes. Pigemini on mul põhjust olnud solvumiseks isiku peale, kellega mu poliitilised vaated ehk paremini sobivad.

Ah jätame ...

M.'i sõnad käisid must üsna läbi, kuid tõenäoliselt oli too E. selle tõesti ära teeninud. Tema ignorants süsteemi vastu oli läinud liiale. Mina ei suudaks nii, poleks mõtet kuuluda süsteemi. E. vastus ületas aga piiri, mida kunagi ületada ei tohi. Minuarust.