Kahtlen - järelikult olen olemas

(kes see oligi? keegi valgustaja? või pöörasin ta mõtted segi ja peapeale? ei tea, aga sobib mulle loosungiks küll)

Siin väikese tänava ääres puumaja kolmandal korrusel tundub vahel värisevat põrand. Suurlinn. Aknataga on sügis - kollaste lehtedega tamm (?) tagaplaanil ning tumepunane pihlakas ees. Taustaks spordiplats ja taamal suured hooned. Siin on midagi mõnusat, aga ometi jääb midagi karjuvalt puudu. Mitte siin, aga ... mujal.

(kohvimasina juures räägib miski naaberfirma mees teisele, kuidas ta oli 20 aastat abielus ja siis hakkas naine kõvasti raha teenima ja ämm etteheiteid tegema - elu ei kõlvand enam elamist ... veidi hiljem suri lapsepõlvesõber ja nüüd polegi enam midagi ... ja siis hakkab rääkima autodest ja nende garantiist)

Lippasin üle tänava Toomkuninga poodi. Vaja midagi hambaalla ka hankida - jõin kohvi hoolimata mu tervise mitte just parimast vastupidavusest selle vererõhku tõstvale toimele. Praegu on aega ...

Tänava otsas särab iseenese ja laenatud valguses rahandusministeerium - ehakumast ja põlevatest tuledest vaheldumisi. Ehk nõnda ongi ilusam - loomuliku ja ebaloomuliku sümbioos klaaskehal.

PS: Kas seda nimetatakse isiksuse lõhestumiseks, kui mul on külmikus pooleks (Imperial) Portereid ja Cubat? Et ei oska otsustada, kas tsarism või kommunism?