Kuskilt Kehra kandist mõne tunni eest.

Kui rongile tulin, siis keegi vanem proua tegi märkuse: "Kes teie järel ukse kinni panema peab?" Enamvähem adekvaatselt suutsin talle vastata - "Ukse vahel on kolm inimest, küll need kohe sisse kobivad". Inimestel on kombeks sõna võtta ja teistega suhelda, kui midagi on pahasti või justkui pahasti. Rongi uks peab suletud olema selleks hetkeks, kui rong liikuma hakkab - seni tuleb ju inimesi üha juurde ja mõned kõõluvad ukse peal.

Võimalik kriminaal läks Tapal maha. Tartus väljumist oodates helistas kellegile ja teatas, et sai 1400'ga müüdud ... et kuna muusikatelefon oli, aga ilma kõrvaklappideta. Ja ostja oli kartnud, et on varastatud ... sinna juurde mainis midagi umbes, et ostja oli loll ja sai kinnitatud, et ei-ei ole varastet. Mida iganes see tähendama pidi - kas tõmmati nahk üle kõrvade ostjal või mitte ... aga äritsevad rullnokad on ebameeldivad.

Üsna viimasel hetkel jõudis rongile üks pikemate juustega tudenginoormees. Juba enne
rongi väljumist tiirutav piletimüüja tahtis talt raha, aga selgus, et tal oli paberit vaid poole koidula eest. Väljuda ta aga ei jõudnud - napilt nina all sulgusid uksed. Kuid läksin siis vaguni teise otsa ja aitasin hädast välja. Raha teeb sõltumatuks. Vahel isegi aitab.

(Sain raha juba tagasi ka - rongi GPRS võimaldas tal omal soovil kohe tagasimakse teostada, kuigi mis see paari õlle raha ka oleks päeva heateo eest.)