Utlibi eest kitsale tänavale suundudes nägin enda taga üht lühemat naisterahvakogu. Sammusin edasi ja kui uuesti taha vaatasin, siis tundsin ära - I. A. - minu juhendaja semiootika päevilt. Arvas ikka, et oleksin võinud seal magistriga jätkata, aga tegelikult olen rahul ajalooga. Vestlesime teel üle Turu silla ajaloo õpetamisest ja minu saatusest.

Pärmivabriku ees - ülekäigurajal Annelinna pool bussipeatust - oleks üks Laada maniakk mind äärepealt alla ajanud. Astusin ausa mehe kombel ülekäigurajale - autoni oli oma 60-70 meetrit ma arvan - piisavalt maad, et ma üle jõuaks kui auto aeglustab tempot veidi. Kuid olin oma majesteetlike sammudega alles kolmandiku peal kogu teest - seega täpselt rooli ees - kui autol oli minuni vaid 6-7 meetrit, sest see hull ei olnud hoogu natukenegi maha võtnud. Seega - hüpe!! Kahjuks jäi number üles kirjutamata. Ei tea, kas mees oli pime või magas. Mina muidugi tumedas, aga ometi valgustatud kohas.