Reede õhtul peale poolt ühtteist Zavist kodu poole suundudes pöördus minu poole keegi Raido, tahtis justkui midagi, aga kuidagi ei suutnud väljendada, mida tahab. Tahtis midagi küsida, aga pigem huvitas vist jutuajamine, sest küsimus (minu nimi) ei saanud kuidagi teda aidata. Ma ei ole vist kunagi varm nii ahistavat purjus inimest näinud, asi lõppes sellega, et ta kippus mind süüdistama vihkamises ja takistas mul tunduvalt liikumist piki Rüütli tänavat edasi. Mul ei jäänud üle muud kui pargitud autode servataha kaduda ja lahkuda, koos õnnistuste ja millega iganes.
Ma olen end ikka heaks inimeseks pidanud ja olen nõus ohverdama 5 minutis oma aega, kui inimesel on probleem. Inimesel, keda ma ei tea ja ei tunne. Tuttavatele muidugi alati rohkem aega. Prioriteedi järjekorras. Aga kui inimesed ei suuda selgelt väljendada oma vajadust (suitsule tuld? okei, saanuks isegi pakkuda siis, olgugi, et olen mittesuitetaja, vastata mõnele antud linna geograafiat puudtuavale küsimusele? okei), aga ometi ... minu huvidevaldkond on kontsentreeritud ja eeldab suhtlemiseks veidi kainemat olekut isegi siis, kui inimene kuulub samu huve jagavasse seltskonda otsakest pidi.
Ahh ... pipar.
Igatahes negatiivsed emotsioonid.
Reede-lauba möödusid unisena loengute ja seminaride tähe all. Nädala teise poole unenormid olid igapäevaselt rahuldamata. Taas mängisid vanad mehed seminarides mobiiltelefonidega ja pildistasid. Naine kandis CCCP'i kirjaga punast dressipluusi. Ja sellistele usaldame me oma laste füüsilise harimise kehalise kasvatuse tundides? Oh, jätkem need parem ära!
Mis on keelele olulisem, kas see et mõne sõna vorm kõlab kokku või on tunnustatud keelespetsialistide poolt? Minu arust on olulisem selle sõna kõlavus ja mõistetavus. Kasvõi sõna "lavu" (ehk lavasid). Andestage mulle, et tikun teie mängumaale, lugupeetud keelespetsialistid, aga lõpeks olen minagi õppinud keeleteadust - üldist keeleteadust Ferdinand Saussure'i järgi koos mõningate teiste mõtlejate ideedega.
1 aasta tagasi
4 kommentaari:
oh jah, seminarid. üks mu tuttav õpib avatud ülikoolis juurat ja ta rääkis ühe lõbusa loo. istuvad nemad siis karistusõiguse seminaris, kui järsku astub uksest sisse pizzapoiss ning küsib: "kes tellis pizza?", mille peale viipab üks naisterahvas käega ja vastab: "siia, palun!". mobiiliga mängimine on selle kõrval vist lapsemäng...
Ma keeldun kategooriliselt seda pitsalugu uskumast.
See on kindlasti sedasorti linnalegend nagu ka see, et mingi vene vanadaam ostis veekeetja, oani sellel siis pliidile, keetja sula süles ja daam krapsti poes raha tagasi nõudmas, et - ei tööta...
Mina kui juristide suhtes umbusklik tüüp usun seda lugu küll väga. Juristide hulgas on õnneks ka korralike ja tublisid inimesi, aga on kahjuks ka karjäärile orienteeritud ennast täis kõlupäid, kelle koht ei oleks mitte õigussüsteemis.
kogu selle jursitidehordi seas leidub tõesti ka väga tarku ja tublisid inimesi, kaasa arvatud see, kes mulle antud lugu rääkis ja selle aset leidmise juures viibis. ta on Aju suure tähega, müts maha tema ees, õpib mitut eriala korraga ja puha.
aga paraku on see lugu sulatõsi. kui päevasesse õppesse enam-vähem igaüks sisse saab, mis siis veel avatud ülikoolist rääkida... tsiteerides üht laulu: "someone told me, it's all happening at the zoo..."
Postita kommentaar