Sekeldusi Aarensburgi lähistel

Kuivõrd mu kümme aastat vana Pantri pedaalid logisesid ja kahtlustasin, et keskjooksu kuullaagrid olid kohekohe hävimas, siis otsustasin, et olukord vajab kiiret tegutsemist. On jalgratas ju ainus oma pere viis saada ligi poele kuivõrd autokauplus sellest aastast enam ei vura. Lisaks võimaldab pedaalidega majasõber karjuval vajadusel ka nädalavahetusel külast liikuma saada - õnneks on võimalik onu juurde jätta teist ajaks, mil Pää(ta)linna manu oleksin.
Niisiis - olin kell pool seitse püsti, kell seitse bussipeatuses ja kohalik lok bus võttis mind ka rattaga peale. Kasseeris küll pagasipileti umbes nii pool üliõpilase piletit. Kohalik buss on tõesti alarahvastatud - kodukülla jõudes istus bussis kaks naesterahvast, alevis O. läksid pooled inimesed maha. Pisitasa tilkus veel inimesi, kõige enam asulast V., aga täituvusest oli asi kaugel.
Linnas laadisin ratta maha ja läksin bussijaama taha linna ainsa rattapoe manu - kell oli 815, aga pood avati alles 1000. Niisiis - aja parajaks tegemine! Ühel hetkel avatasin ka ukselt sildi, et remont on hoovis. Hoovi aknal oli aga silt "18-25. mail remonditööd vastu ei võeta". Peale kümmet mul siiski vedas - eks mul oli argument ka - busiga toodud ratas! Sõit läks kokku 68 krooni maksma, kilomeetreid on liinil 66!
Ooteaega parajaks tehes tõin ehitusmaterjalide poest kruvikeerajaid, kasvuhoonekilet. Tuterdasin ka kaubamaja manu ja hankisin odava tagatule rattale. Vanaemale taskulambipatareid.


Bussijaamas ähvardas kultuurete tegevustega tegelemisel kõva kopikas trahvi. Jubedad barbarid ikka Eestis!
Istusin veidi kohvikus ka enne kaubamaja tiiru. Lõpeks rattapoodi tagasi jõudes oli mehaanik hõivatud teise tööga (maru kehvad postiljonide jalgrattad, mille eeskorv laguneb ja midagi ülal ei hoia - häbi-häbi pakkumisvõitjale!). Kui lõpeks enda arve makstud sain ning rattaga busijaama jõudsin, siis kodukülla minev buss oli just lahkunud. Noh, ma ei olnud uurinud, et millal ta täpselt läheb, kahjuks. Aga pole hullu - mul ju ratas jalge all! Vaja vaid õiges suunas minevat bussi, et pärat lihtsalt väike 10-15 km visata koduni. Ootasin siis kannatlikult ...
Esimene mõistlik valik tundus Päälinna buss kell 1330. Inimesi oli suhteliselt vähe - hea märk - st. et ratta mahub panna eraldi luugi taha kus ta teiste inimeste kotte ei määri ja ei ega kedagi. No reede värk - kes ühest Maarjamaa popimast suvituslinnast ikka sel päeval lahkub!

Aga võta näpust - kui inimesed oma kohvreid hakkasid alla panema, siis bussijuht teatas omal algatuel ilma et ma veel küsidagi oleks jõudnud, et ratas tuleb lahti võtta ja ära pakkida!
No okei, ma olin proovinud oma lenksu kruvi keerata, aga tundub, et see oli liiga hästi kinni ja kuivõrd hommikul oli ratas sellest hoolimata kenasti mahtunud vana kooli bussi hulka väikemase pakiruumi (mida tänapäeval suhtkoht keegi enam ei kasuta - maakonnaliin ju!), siis ma ei hakanud liiga palju pingutama ka.

Olin just ennist mõelnud, et kui bussi ei mahu või miski jama on, siis lähen omal jõul. Ja nii ma siis tegingi, sõitsin viivitamatult välja! Kell oli ilmselt 1317 v 1320. Kui too puhtusmaniakist halb bussijuht oma bussiga must mööda sõitis, siis olin juba 5 km linnast väljas, veel väikese jalgrattatee lõpul. Siia tuleb pilt ka bussi numbrist - olge sellisega siis ettevaatlikud!
Kell 1535 tegin küla T. peatuse, umbes poolel teel. Sõitsin pool kilomeetrit kõrvale suurest teest - poodi. Suurele teele tagasi pöörates seisatas seal just bussifirma H.B. mobiil, kell oli 1550. Kogus inimesi peale ja pani maha. Tema oli umbes kaks tundi hiljem välja sõitnud. Võimalik, et siiski veidi vähem, sest tal on arvestatud rohkem aega peatusteks.

Külast T. väljasõites ajas mind taga pisike must koer, esmalt tuli kaarega eest poolt. Õnneks ei jooksnud ette! Eesti inimesed ei oska oma koertele õpetada kus on nende hoovi piir! Penid-raiped jooksevad riigimaanteele välja ja klähvivad, ajab kopu üle maksa ja ma leian, et selliseid koeri peaks olema igal ühel füüsiliselt noomitada. Teine peni ilmus teeristil kümmekond km hiljem - äkki leidsin, et suurem pruun on mul selja taga viie meetri peal. Ei aja taga, aga haugub, refleksi järgi lisasin hoogu ja koeral lõi välja jahiinstinkt. Jõudis juba paari meetri peale! Aga siiski raputasin maha. Adrenaliini lõi üles, adrenaliini peale 46 km läbimist! Rinnus-südames andis tunda, mida mu kardioloog selliste koerte peale ütlema peaks?

Külas T. oskavad inimesed kantseliiti kirjutada. Mida tähendab "pudeli koormamine"? Minu arvates on see pudelisse millegi raske panemine-valamine.



Mida mu kardioloog selliste bussijuhinärakate peale ütlema peaks?
Bussiga ja rattaga sõidan harva. Viimati sõitsin aprilli lõpul firma H.B. bussiga (samal kellaajal, mis täna buss möödus) ja hallipäine bussijuht ei olnud küll rõõmus, aga oli mõistlik ja saime kenasti sõidu tehtud Päälinna Äärekülla. Siinkohal teiele mõttelised tänud! Isegi pagasipiletit polnud vaja! Olen nõus maksma 24-50% pileti hinna pagasi eest, aga tahan saada bussipeale mõistlikes tingimustes!

Minu südame tervishoidu ohustanud bussijuhi bussi number ka! Ühtlai kutsun muidugi üle sellist reisijavaenulikku firmat nagu Sebe vältima! Tuletan meelde, et sooduspilet rongis Tartusse maksab ikka eel 84 krooni, samadel tingimustel saab linnade vahel liigelda Sebega 120 kr ots. 100 krooni eest saab igaüks sõita Budapestist Viini, viimane on 3 tunnine sõidu ots kiirteel ja kõrvaklapid ka peale veel.

Teen ettepaneku muuta kehtivat üldist reisijate veo eeskirja:
Viide ühele heale loole, kus on ka eeskirja haukumist vääriv punkt lõpus kirjas:
http://www.postimees.ee/290705/esileht/172678.php

§ 8. (4) Ühissõiduki pagasiruumis võib vedada pagasit, mille ühiku mõõtmete summa ei ületa 150 cm ja kogukaal 30 kg, samuti ümbrises suuski ning jalgrattaid, juhul kui antud peatuses on nende jaoks võimalik bussi alt võimalik leida veel muu pagasita hoiuruum.

(Jalgratta kaal pole muide kuidagi üle 30 kg)

Igatahes, kuidagi jõudsin koju. Umbes kümme minutit peale kuut - ligi viis tundi nagu alguses arvestasin, kuigi vahepeal oli lootus juba nelja tunniga piirduda, aga ... kõige hullem oli tee läbi vee, mil pea terve tee osalt vastu puhunud tuul oli otse vastu ning sisuliselt liikumise võimatuks tegi. Muidugi oli siis seljataga juba ka 55 km sõitu. Selgituseks veel, et ma ei ole sel aastal pea ülde veel sõitnud. Ainult uue rattaga üks kord 50 km sõit, mille keskel väga mitme tunnine paus. Ja see oli UUS ratas! Päris hulk vahet võrreldes 10 aastat vana Pantriga. (Kirjavigu ei jaksa parandada, võite isegi arvata, kes on elav laip.)