Sekeldusi koleda kollase Doonau ääres, vol I : Budapest

Jõudsime Budapesti umbes poole tunnise varanemisega, aga kell oli pool kümme ja orienteeruda võõras linnas on täitsa raske. Õnneks on ühel meist kesk- ja ida-euroopa kaardiga varustatud GPS seadmega mobiiltelefon. See aitas leida suuna ja jõudsime hosteli majani enne viimast tähtaega kell üksteist, aga vaid nii 15 minutit. Tund ja veerand vaid kahe ja poole kilomeetri läbimiseks, esimese hooga sai ka täitsa vales suunas tatsutud veidi, sest eelnenud konversatsioonist" bussijuhi ning blondi reisisaatjaga polnud üldse kasu.
Hostel "Akvaarium" Keleti palyaudvari (edaspidi Idaraudteejaam) jaama juures oli tõeliselt peidetud urgas! Ei mingit silti, õigest ukseaugust leidsime alles kolmandal katsel nimesildikese üles, seega jõudsime oma tuppa suht-koht viimasel minutil.


Teekond Budapestis on alati üks ristlemine haisvate vedelikuloikude ja muu sodi vahel. Väga räpane ja jube linn! Hostel oli neljakordse maja neljandal korrusel ühes korteris, tegelikult ei olnudki üks lutikaloss, vaid täitsa asjalik koht, kuigi algul ehmatas küll veidi. Maja oli ilmselt sajandi vanune, klassikaline vahemere stiil - sissepääsud korteritesse sisehoovis rõdudel. Vaid üks sisehoovi sein ilma rõdudeta. Lisaks oli majal väiksemaid sisselõikeid, näiteks kemmergu aken sai valgust sellisest veidi alla meetri laiusest ja mõne meetri pikkusest tühimikust maja seinte vahel.

Uni oli hea, aga hommikul tuli olla asjalik, et ainumat päeva linnas hästi veeta. Patseerisime Andriuse tänaval, mis on linna olulisimaid kultuurseid tuiksooni otstega aastatuhandese Ungari riigi auks ehitet monumendi ning kesklinna Tehvanile pühendet peakiriku juures.

Teel mööda tänavat viimase suunas sattusime ohvriks kohalikule tuletõrjaparaadile, ilmselt oman nüüd Eesti parimat Ungari pritsiautode piltide kollektsiooni!




Suundusime edasi üle Raudsilla Budasse vahtima kindlust, kuningate vana residentsi.

Edasi püüdsime leida linna kuulsamaid terme, aga ühed olid remondis ja teised umbes nagu linnakodanikele mõeldud Raua tänava saun. No vähemalt väljast, aga sees jäi mulje, et tegu on vaid linnakodanikele suunatud asutisega ning nõnda jägigi nägemata. Siis valisime jõe ääres kaidel välja ühe laevatuuritaja ja tutvusime linnaga vee poolsest küljest.
Muuseas sai näha hiiglasliku gooti parlamenti.

Teisi sildu, näiteks seda kolmeharulist, millelt viib üks tee ka saarele:

Kaaslasteks nagu ikka - briti poissmehed, kes säravalt kannavad pulga otsas sea nukku rinnahoidjaga ja keset solgist, kollast Doonau laevareisi otsustavad saabunud kõrgemat joobeastet tähistada kollektiivselt riideid seljast heites. Tõsi, õnneks päikesetekkile suurema rahva sekka nad sedasi ei marssinud, aga poolele teele jõudsid küll.
Edasi otsisime hamba alla midagi. Leidsime ühe parasjagu sooduka all oleva resto, päris asjalik koht! Otsime veine, vaatasime toidupoode pilguga, et leida veidi toiduvaru õhtuks ja järgmiseks päevaks.


Raha kulu soodsatele Ungari veinidele oli nõnda suur, et ühel hetkel leidsime end majanduslikust kitsikusest. Päästerõnga järele ulatasime käe hosteli juures Ida-Raudteejaamas valuutavahetusse. Valuutavahetuse ees oli pidevalt kolm-neli mehiket, kes püüdsid kliente üle lüüa ise vahetustehinguid pakkudes - türgi värk vist. Huvitav, mida nad koidula eest andnud oleks? Ilmselt mitte punast krossigi! Valutavahetus punkti töötaja polnud elus id-kaarti näinud ja ei tahtnud seda tunnistada. Pin koodi sisestaja klaaskaane võti oli ka kadunud ja meile edastati raha pilu kaudu käärid, mille otsaga keeramine õnnestus.


Miskipärast ei tahtnud raha võtta ta ka kaardilt mitte eurodes, vaid soovis dollareid. No neid ta ka sai. Loodan, et siiski hoidsime kokku Eesti röövpankade 35 eeku + 2,5 % summast. Nimelt vajaka oli vaid 1000 florinti, nii väikest summat ei tahtnud rahavahetaja ka anda, vaid veenas meid võtma 3000 florinti, mis võrdus 25 dollariga umbes. No toiduks ja hommikusteks trammipiletiteks jagus küllaga!

Piilusime õhtul ka milleeniumi monumenti. Ungarlased on enda riigi vanaks saamist tähistanud väga traditsioonilise kunsti raske pronksi ja kiviga. No on monstrum! Aga kuningad on huvitavad vaadata ka!