Põnevad bussisõidud

Mind tituleeriti eile usklikuks. Ise ma küll nii ei ütleks.
Segane päev oli, päris huvitavate bussisõitudega lõpus. Sõitsin nimelt Männiku bussiga TLÜ juurest Järve selveri juurde. Kuskil kesklinnas tuli peale keegi tüüp, kes kukkus heietama Jumalast ja Kuradist ja kõigest selle juurde kuuluvast. Kui ta kolm peatusevahet oli kõnet pidanud siis ma ei pidanud vastu ja läksin ja küsisin miks ta arvab, et Jumal pole üksnes looja ja on midagi enamat? Ja soovitasin tal agitatsioon lõpetada, sest kõik bussis olid ilmselt juba veendud või vähemalt seisukohad neile selgeks tehtud. Kasu enam polnuks, nii palju võttis ta mind kuulda, et lõpetas oma kõne eesti keeles ja läks vene keelele üle. Siis ilmus bussi tagantotsast üks asotsiaalse olemisega naine ja teatas, et too kõnelev tüüp on oma kõnede abil juba endale ja seitsmele lapsele maja saanud. Et selle eest antakse ... miskipärast oli naisele jäänud mulje, et tüüp oli mind milleski veenda suutnud ja ta hurjutas ning nõudis minu ja tema bussist lahkumist. Tema lahkuski. Mina sõitsin veel peatuse edasi, Järve Selveri juurde ja jäin Vana-Pääsküla bussi ootama.
Mõni peatus hiljem tuli pardale halli habemega vanem mees. Ta oli bussipeatuses rääkinud juttu kellegagi ja kutsus ka seda bussi. Hallhabe oli just hetk tagasi kuulnud, kelle poeg too peatusesse jääja olema pidanud ja oli sellest väga löödud. Hallhabe oli nii erutatud, et rääkis bussis edasi ja ma ilmutasin siis vähe huvi, küsisin, et mis ja kuidas. Mees rääkis, et busipeatuses suitsu küsinud mees olla suure teadlase poeg. Kellegi geograafi Endel Rähni. Pärast otsisin Googlest ja selgus, et Endel Rähni oli siiski geoloog. Hallhabest 7 aastat noorem teadlase poeg ei ole aga kõige paremal järjel, kurba elukest küll.
Nõme ujula juures bussist väljudes soovis hallhabe mullegi õnnistust ja lahkus. Põnev on see eluke ka.