Elust enesest

Eile käisin Rasmuse mänguõhtul koos vermutipudeliga, tänaseks hankisin uue ja läheb ajaloolaste tutvumispeoks.
Üleüldse. Eelmisel nädalal samal ajal oli ajalooringi koosolek, millele sattusin. Sai ka pilte tehtud. Nii ühel kui teisel juhul on tore taas näha tuttvaid inimesi.
Või kallistada vana sõpra - pudelit.

Inimesed, kes ...

Mulle meenus miski tsitaat:

"Inimesed, kes panevad oma õnne sõltuma teistest inimestest, on tõeliselt õnnetud inimesed."

Kuldseid lausekatkeid

"The whole crew full of women and I have to fall for the one I cant have." (Lt. Tom Paris)

"Captain, there are now stars outside." (Lt. Harry Kim, konsoolitagant)
"Well, thats partialy accurate, actualy, there is no universe outside." (Q, teine)

"This ship will not survive the formation of the cosmos" (Peainsener B'Elana Torres)
"Yes, but just think of the honour of haveing your DNA spread all from one corner of the universe to the other." (Q, see esimene, Jean Luci tuttav)

Ratataaa

"Listerile ei pakkunud raskust naistele ettepanekute tegemine. Ainus tingimus oli, et need naised talle eriti ei meeldinud. Kui aga meeldisid, mida ei juhtunud just väga tihiti, võis tema sarmi, arukuse ja enesekindluse põhjal järeldada, ..."

Tundsite end puudutatuna? Mina veidi tundsin, kuigi mulle näib, et hakkan sellest lastehaigusest üle saama. Kaasnähud: miski ei meeldi, keski ei tekita toda ... saamatust.

Lugesin täna rongis edasi tõesti head Punast kääbust. No tõesti hea oli algupool, Tartu poole jõudes, peale seda kui peategelane oli karistusena seisvasse aega pandud ning mõned minutidpeale seda oli reaktori purunemisel tekkinud neutronvoog kogu 8000 liikmelise (minuarust kõva ülepingutus ka 6 miili pikkuse laeva kohta) meeskonna elututeks muudab, peale seda ehk ka peale järgnevat 3 miljonit aastat (sest pardaarvuti arvates on laevaruumid radioaktiivsest saastusest alles selleks ajaks vabanenudpiisavalt, et esimene ja ainus ellujääja võiks äratatud saada) pole asi enam nii hea, aga kolmandik raamatut veel ees ja ka kaks järge.
Muide lõigu lõpp ütleb: "nagu oleks ta saksalambakoerga päid vahetanud."

Heastab

Üleeilsed ebaõnnestumised heastab morn pilk, mis mind silmates ning minu tere leides äkki särama ja õide lööb, ma kohe ei saanud teisiti kui pidin hetk kauemaks pilguga peatuma jääma. Aitähh, B.! Kuigi Sina seda siit kunagi ei loe, ma kardan.

die Katastrofe

Rutt says:
tahad luuser olla?
lontu lõvikutsu [die Katastrofe] says:
jah

Töönädala rikkus tehnika, mis vedas alt. See tekitas kihu juua ja pole seda kohe ammu nii ohtralt teinud. Ühtlasi sai noorsemiootikud üle vaadatud. Uhh, mainekujundus on raske amet, pole minu ala.

Fotokoopia

Vahelduseks üks fotokoopia mu isa endiseks saavast töökabinetist, tema lauanaabri nurgast küll.

Pastori prohmakas

Laupäeval toimusid minu vanaisa lese matused. Linda oli tore inimene nagu kõik räägivad, aga minu jaoks alati vana inimene. Vana inimene, kes oli alati sõbralik. Kristlik. Selline, kes annab käest kõik. Aga pastor tsiteeris mitu korda "Surm on patu palk". Omapoolses sõnavõtus sugulane ja kirjanik JK ütles, et need sõnad on omal kohal peaaegu alati, kuid Linda kohta need kuidagi ei käinud. Kõik sugulased räägivad, et Linda olla olnud nii hea inimene - kunagi millegi üle ei virisenud, alati tahtis aidata ... alati oli aega kõige ja kõigi jaoks. Mulle assotseerub taoismiga, kuigi Linda oli vaga kristlane.
Vana aja inimesed - head, aga üksi. Välja arvatud umbes 6% tema elust.

Naiivitar

Veel naiivitari arvamusi suhete temal.
Värk peab olema nagu aatomitel - vastastikmõjud.

Suur vastastikmõju, mis tõmbab kaks indiviidi üheks süsteemiks.
Ja väike vastastikmõju, mis ei lase kahel päriselt üheks saada, hoiab teatud madalorbiidi distantsi, aga ei lennuta süsteemi ka laiali.

See tähendab siis, et alatasa tunned teist olevat nõnda endasarnase, ja teisalt alatasa tunned teist olevat nii lahedalt erineva, väheväheke.

Valekasutus

Ülikooli raamatukogu arvutivõrgu raskekujuline valekasutus lasub minu hingel. Lükkasin Tulilinnu lauale, panin kõrvale tuletraadi otsas karbi ja äsasin azureuse käima. Tuleb alla 80 kB sekundis, üles läheb 100'ga. Läks, viisakus mu hinges viis kiiruse veidi alla nüüd. 60 pealt jätkub küll.

Kiired päevad. Homme sõidan hommikul Muhusse, kui just ime ei juhtu ja ma juba täna ei lähe, aga enam kui kahtlane. Igatahes ootavad mind vanaisa lese matused. Kuigi võiks arvata, et ta mulle vanaema eest olnud oleks, siis mu ammu enne mu sündi surnud vanaema on siiski asendanud üks teine isik, kuid vanaisa lesk oli samuti kena inimene, oma 92 aastat elas täis ja täiesti patuta elu. Kuivõrd ta ise usklik oli siis võib ukuda, et teda ootab parim mida taevas anda võib. Nõnda mõtleb ka ristimata pagan minu isikus.

Igavesed probleemid

"The whole crew full of women and I have to fall for the one I cant have." (Lt. Tom Paris)

S.O.S.

Õieti S.M.S. ehk "please oh God SAVE MY SOUL!". Praegu sain teada, et kogu ühiskonnaõpetus on kaheksandasse klassi koondatud, mis tähendab, et läinudaastane kaheksas, kellega rõõm koostööd teha oli ja kellele ühiskonnas just paljule tähelepanu ei saanud pööratud, sest sai arvestatud sellega, et nad seda kõike uuesti tegema peavad, jäävad nüüd ühiskonna alastest teadmistest sootuks ilma. STS! Ehk päästkem nende hinged! Ja minu hing, sest ma ei taha kooli üle aastate parimat klassi jätta lollikesteks ka sel alal.

Ööotsa näugus aknataga kass

Rõdul, naabri oma. Ajasid mind üles millaskid, mäletan unenäoliselt valget, määrdunud halliks, kes rõdul vana beebivanni ümber ajas ja mulle läbi aknaklaasi põlevilsilmi otsa vaatas. Ju oli veel üsna varane aeg. Päike oli tõusnud ja peegeldus aknaklaasilt tema silmi. Ja teine, pärishall, iludus, kes ka siis rõdu teises servas viibis, jäi juba ka paari päeva eest lindile:

Hõberebase ristsed

Ehk hõberebase esimene tõsine koolipäev, tervenisti neli loengut järgemööda. Viimses sain tundeosaliseks, et must miski üle sõidab, aga pole midagi teha kui mõni tüüp vahel täiesti mitteadekvaatsete assotsiatsioonidega esineb. Mu kapsaaed on sellistest kividest pungil, kapsastele pole enam ruumigi.
Peale selle sain lõpeks õhtal Revalissening sai installit mu uus traadita võrguruuter, nüüd siis terve korter mängumaaks. Aga rõõmud tehnikast on aastatega üha kahanenud, üha vähem päikest paistab silma. Rohkete loengute töömaht koos tööpäevadega ning akadeemiline tegevus, kõik see tekitab ka tunnet, et minu pädevuse piirid on ületumas ... mu niigi vähese pädevuse, mida tuleks küll ehk järele proovida ja võistlusena võtta. Võistlusena, kus pole midagi võita.

Tallinn tulle!

Tülpimus valimisreklamist, eriti kollast värvi kandjal.

"Taas september käes ..."

Umbes sedasi hakkas peale üks omaegne Beep Shop Boysi (Saatpalu, teate, eksju) laul, ma loodan, et mäletate. Igatahes on mul raske päev olnud: sai käidud setumal ja toodud endale raamatud. Üks poiss andis isegi lille, mille ma küll sinna mha unustasin, sest "ma ei söö lilli" nagu meenub ühest teisest BSB laulust. Sai käidud esimeses loengus, toodud endale esimene wifiruuter (maksetähtaeg 10 päeva!!! juhuu - nipika tähtajaga polegi mul seni midagi olnud, aga eks nädala eest arvuti ostnud püsiklient võib nii mõndagi). Homme läheb juba tõsiseks tööks - 4 loengut, ühe parseldas mulle mu oma isa ja tänu sellele on nüüdpäev täiesti täis.

"Kursus tutvustab ja analüüsib ühinenud ja ühendatud Saksamaa ehk Saksa välispoliitilise mõtet. Märksõnad, mille kaudu see toimub, on Otto von Bismarck (1815-1898), Friedrich Naumann (1860-1919), Gustav Stresemann (1878-1929), Adolf Hitler (1889-1945), Konrad Adenauer (1876-1967), Willy Brandt (1913-1992) ja Joschka Fischer (1948), kes igaüks sümboliseerivad mingit etappi või perioodi Saksa välispoliitilises mõttes ja praktikas. Õppetöö aluseks on loengumaterjalid ja iseseisev töö kirjandusega. Kursus lõpeb arvestusega."

Aga kokku tuleb mul ikka vaid 15 AP'd, sest ühe aine eest saab kõik punktid alles kevadel. Peab midagi mõtlema, kuigi kahe koolitööpäeva ja isale kirjutamise kõrvalt läheb ausaltöeldes kitsaks.