Rõdul, naabri oma. Ajasid mind üles millaskid, mäletan unenäoliselt valget, määrdunud halliks, kes rõdul vana beebivanni ümber ajas ja mulle läbi aknaklaasi põlevilsilmi otsa vaatas. Ju oli veel üsna varane aeg. Päike oli tõusnud ja peegeldus aknaklaasilt tema silmi. Ja teine, pärishall, iludus, kes ka siis rõdu teises servas viibis, jäi juba ka paari päeva eest lindile:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar