Ehk hõberebase esimene tõsine koolipäev, tervenisti neli loengut järgemööda. Viimses sain tundeosaliseks, et must miski üle sõidab, aga pole midagi teha kui mõni tüüp vahel täiesti mitteadekvaatsete assotsiatsioonidega esineb. Mu kapsaaed on sellistest kividest pungil, kapsastele pole enam ruumigi.
Peale selle sain lõpeks õhtal Revalissening sai installit mu uus traadita võrguruuter, nüüd siis terve korter mängumaaks. Aga rõõmud tehnikast on aastatega üha kahanenud, üha vähem päikest paistab silma. Rohkete loengute töömaht koos tööpäevadega ning akadeemiline tegevus, kõik see tekitab ka tunnet, et minu pädevuse piirid on ületumas ... mu niigi vähese pädevuse, mida tuleks küll ehk järele proovida ja võistlusena võtta. Võistlusena, kus pole midagi võita.
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar