Liiklusterrorist või -ohver?

Sõitsin piki Väike-Ameerika tänavat Mustamäe suunas ja olin juba jõudnud ühesuunalisele poolele tänavast - seepärast sõitsin kõnniteel. Kuulsin Koidu tänava ristmikule lähenedes auto häält ja vajutasin tagumist pidurit, mis oli märg ja ei tööta kõige paremini - olen vist selle kuu-pooleteisega juba suutnud klotse palju lihvida. Niisiis olin veidi hirmul, et sõidan autole küljelt sisse, aga auto jäi kenasti ristmikul seisma ja arvestasin, et viisaka liikleja kombel laseb mind läbi - ta peab ometi peateed ületavat jalakäijat/jalgratast läbi laskma - seega pigem lisasin veidi kiirust ja pöörasin seisva auto ette. Täpselt siis, kui ma poole meetri peal otse seisva auto ees olin - vajutas juht gaasi. Tulemuseks kaheksas esiratas ja saja kilone mees (kaasa arvestades riided ja kandami) auto kapotil. Autojuht tuli välja ja oli pahane küsis, mida ma vastassuuna vööndis teen, aga jalgrattur ju võib sõita kõnniteedel? Mina ütlesin, et minu arust jäi ta seisma ja andis mulle teed - tema tunnistas, et vaatas üksnes sinna, kust ühe suunalisel tänaval autot oodata võis. Mina eeldaks, et ühe suunalise tänava ristmikule jõudes peaks siiski vaatama mõlemas suunas, sest sellisel ristmikul peaks ju ka jalakäijatele ja jalgratturitele kõnniteelt teed andma, või mis?

Pean ka endale muidugi veidi tuhka pähe raputama ettevaatamatuse eest. Ilm oli raskelt koera ilm ka.

Igatahes tulemusena tagusin Kotkapoja 2 hoovil kaheksaks esiratast sirgeks vastu tänava äärekivi. Kuidagi vedasin end koju - üks põlv on tõsisemalt marraskil, teine vähem ... Esiratta peab vahetama või tõsiselt seda ümber pingutama.

Lisa:
Äkki oli üleeilne rott, kes jooksis eramaja aiast kõnniteele ja mind nähes tagasi tormas, selleks halvaks endeks, mida ma tähelepanuga silmas oleks pidanud pidama? Ei, tegelikult peab muidugi alati hoolikam olema.