Pole viga

Täna oli üsna raske ja väsitav päev. Päevapeale kiskus halliks ja õhtul sõitsin läbi hallide Revali tänavate Kadriorgu. J. ütles hommikul, et jalgratturile on tuul alati vastu ning tee alati ülesmäge. Üsna seline mulje jäi küll - õhtul tulede all Liivalaia mäest üles sõtkudes oli päris kindlasti tuul vastu. Mõned majad enne panka tuli vastu Eesti roki üks suurkujusid - Riho Sibul.

Täna tõi teate, et homseks peaks kohale jõudma mu järgmine kaamera. Peaks vist ütlema Kaamera ja talle ilusa nime panema. Uhkeid asju võiks ju tähtsustada ... asjadele võib mõneti loota. Ühiskonna väärtusnormid kaitsevad nende kuulumist sinu lähedale ... teisalt on rõve, kole ja hirmus kuidas inimesed hindavad teisi hinnaliste firmamärkidega riiete või muidu asjade järgi. Kui sul pole iPodi pole sind olemaski, ainuke kell on Rolex ... kui just parasjagu etikett ei näe ette midagi muud (st kulduuri). Ameerika psühhopaat on detailiküllane ... kõik käib elus asjade järgi. Ülikonnad, lipsud ... inimesed on "panemiseks" või mõnitamiseks. Asotsiaalile hakatakse justkui raha andma ja tõmmatakse siis see virtuoosliku nipiga tagasi jättes ... "mul jällegi vaid tühjad pihud".

Aga ometi on asjades nauding. Kummaliselt tundsin suurimat ostunaudingit Saksa väikelinnas Erkrathis tavalises supermarketis, või sellest väljudes nö koduteel.