Käisin kohtumas arheoloogiaõppejõuga. Selgub, et ma olen siin arheoloogia õppetoolide vahelise lepingu alusel, aga ükski arheoloog ei tundnud huvi - ju nad on maalähedased ja/või vaesed. Igatahes kahest kohast üks läks käiku, minu õnneks.

Kuna õppejõul oli parasjagu kiire, siis läksin aega parajaks tehes Kopenhaageni suurimasse kaubanduskeskussesse Field's (googlemaps), mis on Amageri saarel Ørestad'is (korteriomanik ütles, et ta pole seal käinud). Field's on "põlluserval", eelviimase metroojaama kõrval. Ringikujulise põhiplaaniga, suurim kauplus hoones on muidugi Bilka. Ümberringi käib tohutu arendamine. See on Amageri lõunaosa läänepoolne külg, mis merelt tööpuuduse ajal Teise maailmasõja aastatel võeti ja järgnevad 50 aastat sõjaväe ala on olnud. Niisiis - tamm ümber ja pumpasid tühjaks. Muide Kopenhaageni metroo valmis alles 2002. Kummaline põhjamaade suurlinn, kus pole ei trammi ega metrood väga kaua olnud. Trammi pole tänini. Toikasadamas on ju üle 100 km metrood! Siin on vaid 16,8 km! Eestlastel on üle sajandi trammid ja mõnda aega ka trollid, siin midagi sellist ei ole. Helsingis ka nii trammid kui metroo, metroo suht lihtne ja väike, sest kesklinn on tegelikult üsna hõre, aga siiski pika ajalooga erinevalt Kopenhaagenist. Siinne metroo on pea suuremas osas maa peal, õieti kohal. Amageri uuspiirkonnas on 50% postidel (viadukt), ja 50% muldkeha peal, maapinnast 3 meetri kõrgusele tõstetud. Lennujaama mineva teise liini pikenduse trass on googlemapsis kõik näha ehitamisel, kuigi pilt on vähemalt eelmise sügisene - nimelt kesklinnas on üks üle raudtee minev kena lai jalakäijate sild täitsa puudu. Lennujaama minev metroo avatakse septembri lõpus. Metroo tundub hakkama lennujaama katuselt sisse sõitma - sellisesse suurde kolmnurga kujulisse StarWarsi ristlejat meenutavasse jaama. Niisiis - raudtee on lennujaama all, metroo lennujaama kohal!

Ah, tegelikult võinuks täna rohkem pilte teha. Nägin ka Lensbaby läätsesid, nii teise kui kolmanda versiooni omad olid saada, nendega saab teha selliseid pilte, millel kogu maailm tundub olevat maailma enda väike mudel.

üle kuue aasta taas puhkusel :)

Esmalt sain eelmisel nädalal sellise kirja:
Tähelepanu! Teie õppe lõpukuupäev läheneb!

o*@ut.ee adressaatidele: m*.v*
24. aug
We remind you that the final date of your notional study period is 31.08.2007. If you have further questions, please contact the dean's office of your faculty.

We wish you successful study at UT
Office of Academic Affairs

Attention: for responding do not press Reply!


Täna kell 22:30 sellise (TÜ administratiivtöötajad ei maga :) ):

saatja k*.k*@ut.ee
saaja a*@*.com
kuupäev 29.08.2007 22:30
teema Teie kohta on registreeritud ÕISis korraldus
saadetud domeeni poolt ut.ee
Lubamine akadeemilisele puhkusele nr. 29.08.2007

Ülikooliseaduse paragrahvi 14 lõike 3 punkti 11 ja paragrahvi 42 lõike 1 punkti 8 ning Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Tartu Ülikooli õppekorralduseeskiri" punktide 175 ja 168 alusel arvan akadeemilisele puhkusele omal soovil alates 30.08.2007 kuni 29.08.2008, lugedes uueks lõpukuupäevaks 31.08.2008 üliõpilase

M. V. 31.08.2008


Koostaja: koordinaator K* K*

Allakirjutaja: Dekaani ülesannetes professor A* K*

Selgituseks: viimati olin "puhkusel" 2001. aasta septembrist 2002. aasta jaanuarini.

Nagu esimesest pildist näete, siis käisin ka Kopenhaageni kõige kuulsama skulptuuri juures ära - see on see jääkaru, kes peesitab päikeses kõrgete elektrijaama korstnate taustal. Veidi kurja loomuga karu on teine, aga samas ka veidi armetu ja õnnetu olemisega. Aga karusid on parem siiski karta kui kahetseda!


Täna oli ilus päikseline ilm ja nii viie paiku mõtlesin, et lähen linna vaatama ja väiksele pildi tuurile. Esmalt sattusin tagasi tohutu jalgpalliväljaku äärde, mis Amageri saarel Kopenhaageni kesklinna kaguosas asub. Seal on oma kümmekond täismõõdus väljakut ja õhtusel ajal on nad rahvast täis.

Edasi elektrijaam Amageri saarel, nägite selle korstnaid ka kuulsa jääkaru pildil:


Kuningliku ooperiteatri katuse varjualune on kosmiliste mõõtmetega.

Skat on laev, ta kuulub ungarlasest Microsofti endisele töötajale ja kosmoseturistile Charles Simonyi'le, kes nimetas jahi taani sõna järgi. Nimelt tähendavat Skat "armsat", "aaret" ja "maksu" siinses keeles, Simonyi'l olla olnud taanlannast sõbranna ... mida jaht siin praegu teeb on raske öelda - igatahes on Simonyi juba 1966. aastal müünud taani firmale A/S Regnecentralen kompilaatori (enne kui ta 1968. aastal USAsse õppima läks). Võibolla suvitab ta siin ameerika mõjukuselt kolmanda daami Martha Stewartiga või jaht niisama ootab aega, et omanikule kasulik olla. Igatahes eelmisel nädalal teda sees parasjagu polnud. Tundub, et laev on samas siin Kopenhaageni kesklinnas Amalienborgi lossi ees oma tavalises ankrupaigas, sest wikipedias on eelmise aasta juuli pilt laevast samas ankrupaigas.
Tekil on jahiga sama värvi kopter ... see on veel vähe levinud mudel MD 500 kopterist, millel puudub sabarootor ja samas pole ka kahte tasakaalustavat tiivikut. Nimelt juhitakse põlemisgaasid sabast välja nurga all tasakaalustades sedasi reaktiivjõuga lennumasinat. Nimetatakse sellist süsteemi ingliskeelse lühendiga NOTAR ja skeem on ka wikis.


Mõni militaarlaevuke ka pildile - kena haimaalinguga raketi-, kahuri- ja torpeedokaater Sehested, mis seisab mereväe baasi värava kõrval. Näete mis tal ka taga paistab!

Need on kuni 40 sõlmelist kiirust arendavad 46 meetrised vaid 25 liikmelise meeskonnaga kaatrid klassist Willemoes. Kui ma siin kunagi kaatritest rääkisin,
siis sai kirjeldatud väiksemaid laevu, aga need kaatrid siin oleks
muidugi veelgi asjalikumad. Kuigi eeldatavasti
ka kallimad pidada ja suuremad sihtmärgid tabada.
Ja külgvaade ka, et pikkusest ja varustusest paremini aimu saaks:

Tagasiteel hakkasid üha enam tumedad pilved kimbutama, õnneks otse otsa ei tulnud ja aitasid näha ilusat vikerkaart:


Ja koduaknast paistab teletorn nagu juba varem teate:




Ahjaa ....merineitsi ka ... (see on umbes 100 meetrit mere poole karust)

Finderup Lade

Finderup Lades tappis keegi kuninga. Erik V oli õitsvas varases keskeas mees, kui ta ühel ilusal ööl väikeses külas peatudes noaga mõrvati. Tulemuseks kaotas grupp suuraadlikke seaduslikuse - kuigi mingeid otseseid süütõendeid polnud. Nende vaevaga neli aastat varem sõlmitud leping kuningaga katkes ning neil ei jäänud üle muud, kui omal viisil otsida
ellujäämisvõimalusi. Näiteks marssal Stig hakkas mereröövlipealikuks.

Niisiis - Finderup Lades juhtus -

 "error"

Käisin laupäeval linnaserval metsas, sinna oli maad umbes nii 15 km ja ega see õige mets veel polnud ka, lihtsalt veidi suurem park, kui need siin linnas. Tee leidmine oli üsna raske.

Metsas nägin, kuidas noored poisid kanuutasid, läbi võrgu üritasid pugeda ilma seda puudutamata ning üritasid tuld teha (abiks puu, tikud, rohi, nöör ... vaja oli nöör läbipõletada).




Tee leidmine oli raske, eriti tagasiteel ja juba päris kodu lähedal no ei tea ju tagant poolt tänavaid ära tunda. Maa on täis kollakatest või punakatest tellistest korrusmaju, 


mis üsna ühesugused. Vahele sattunud mõni kirik ja muu värk.  Pöörasin veel ühelt nurgalt kogemata kombel ektra vastassuunas, oh õnne!

Ahjaa - praegune Finderup Lade on ülikooli tudengikohvik, muidugi ajaloo osakonnas.

Pronksist vanamoor kivil juba üle üheksakümne aasta

Dannebrog on Tema majesteedi kuninganna jahtlaev. Taustal paistab muuseumlaevaks olev külma sõja aegne hävitaja Peder Skram.



Kaldapealsel oli randunud kaks tänapäevast purjejahti - mitte paadid nagu neid igal pool näeb, vaid 6-7 meetri laiused ja väga kõrge mastiga.


Nägin ka linna kuulsaima kuju ära, ei olnudki jaapani turistide taha varjunud.




Kõigepealt käisin aga ära siinse ülikooli ajaloo osakonnas ja tundub, et mul ei ole kohustust võtta midagi arheoloogiast siiski. Teekond ülikooli võttis rattaga ligi 20 minutit.


Nägin linnas isegi üht Horsensi keeleõppijat, kes terve semestri Horsensis veedab. Pidi teine veel täna tagasi sõitma hakkama.

200 eeku soodsamalt kui Eesti suurim arvutikaupade kett, mis ühtlasi odavaim ja kahtlaseim. Neist 39 taani krooni lihtsalt lambist ise küsitult - päev-poolteist süüa on hää :)

Postkontoris oli kummaline tunne olla teenindatud isiku poolt, kelle pea oli mähitud miskisse rätti. Noh ... neid rättpäid on siin tänaval tegelikult täitsa palju.

Üks pilt kohalikest hindadest - üsna eestisarnased, mis?


Ja lõppu üks vana pilt eelmisest nädalast, mil Silkeborgis ja Himmelbjergel käisime: seega - härra ja proua S. tulid meelde -

Ehk siis I. võiks Tommist ka merekoera teha!

Kummalisi asju kuningriigist: kartuleid müüakse siin peamiselt purgis ja koorituna - 5.50 purk.

Mõnelpool on rattateed sedasi märgistet.

Algus

Ei ole päris miljonivaade, aga kärab kah -ikkagi vaade miljonilinna sisehoovi.

Alustasin kella üheksase tõusmisega Horsensis - pakkisin, sõin R.'iga koos eilseid pannkooke, koristasin ja tormasin prügi välja viies ühtlasi ratast võttes väikse hilinemisega suurde saali. Küpsist-kommi ja kokakoolat ja teisi analoogseid jooke ning vett. Kõnet ... diplomeid ... aga mina, Gerrit ja Jens jäid ilma - eelmisel nädalal käisime kolmekesi oma sünnikuupäevi teatamas, aga ikka polnud diplomeid.
Saatsin R.'i Paulsi auto peale (vt viimast sissekannet). Koristamine, pakkimine ... poole kaheks sai enamvähem valmis ja leidsin pika otsimise peale ka tädi, kes üle vaatama pidi. Sai tehtud!
Edasi lippasin kooli veel kord. Anti tagasi pea kõik, välja arvatud 100 kr, mis nagunii pidanuks jääma (ja lepingu järgi suisa 750, aga kuna me poolt aastat ei elanud, siis tehti meile erand). Niisiis on üle pika aja taas raha veidi.
Sammud diplomiga tegelevasse kontorisse ja voilaa - kaheks oli pabervalmis! Gerritit nägin viimati küll ühe paiku üle tänava bussipeatuses kahe seljakoti ja muu pagasiga - ilmselt oli juba ära sõitnud ilma diplomita.
Kümme peale kahte tõstsin pagasi Pauls'i autosse (tuunitud volkswagen golf- nagu Taanile kohane. Pea terve pagasiruum on täis kõlarit, aga Leedu numbrimärgi ja automüügifirma reklaamiga). Lahkusin "kaks kätt taskus" Horsensi koolist jalgrattal raudteejaama suunas. Midagi 1430 paiku olin jaamas ja ootasin nii 20 minutit autot järgi, kuni Richardas söömisega tegeles.
Läks veel 20 Taani krooni ratta koha reserveerimiseks, endale istekohta reserveerima ei hakanud - tuli istuda Richardasest eemal seepärast suure osa aega, aga alati oli mõni tool vaba. Germano (või mis selle südametemurdjast itaallase nimi oligi) ja slovakitar lahkusid Odenses üsna kähku ja neile oli jaam ootamatu. Richardas märkas nende kadumist veel jupp maad hiljem ja oli häiritud, et hüvasti jäi jätmata.

Jõudsin kenasti uude koju. Siin on kena, isegi korteriomanik on täitsa ilus ja tedretäpiline. Võrguga oli esialgu veidi probleeme, aga siiski õnnestus WPA kuidagi käima ka saada lõpuks. WPA on ju väheke tõsisem asi, kui ammu maha kandmisele kuuluv WEP, mis rohkem levinud on olnud viimasel ajal.

Suht lähedal on Netto pikema lahtiolekuga eriversioon. Tundub, et kanamunad on Kopenhaagenis veel kallimad, kui Horsensis. Muidu on hinnad enamasti samad või sarnased, aga ei tea kas sellise hinnaga pannkooke küll tegema hakkan - 10 muna ja 15 muna karbid on mõlemad üle 20 siinse krooni - üks ligi 30. Kes teist maksaks kanamunade eest 60 eeku pakk??? Peab kana hankima oopis, vott!!!

Iga lõpp on uue algus, aga uut ei märka siis veel silm ...

Tuleb välja, et An-225 on kommertsiaalseks läinud juba mitme aasta eest! Lennuväli, millel seisab too kuue mootoriga kahesabaline linnuke, kaks (või kolm, ma ei saa täpselt aru, mis poolest saati angaarist välja vaatab) "väikevenda" (või isa) An-124 Ruslan ja üks kahesabaline vanaisa An-22 (kaardil). Ja tuleb välja, et teine An-225 on kapist välja võetud ja teeb järgmine aasta esmalennu, et appi tulla.

(Oh, ma mäletan, kuidas ühe esimese asjana peale perele televiisori saamist 1986. aastal Gorba Vreemjas veeretas An-124 Ruslani välja ja SSSR oli väga uhke, et neil nüüdsest taas suurim transpordilennuk oli - üle 20 aasta - AN-22 oli kuuekümnendate lõpul ameerika C-5 Galaxy ja Boeing 747 poolt ületatud)

PS: Hüva taasiseseisvumispäeva! (Ja ootame pikisilmi, millal Eesti koos Balti riikidega mitme peale ka oma esimesed transpordilennukid ostab - C-17 või C-130 ehk, ma oleks nagu kuulnud, et on suisa plaanis)

Noh ... silma kinnipigistades käisin ära jalgpallistaadionil ja vaatasin koos R.'iga üle poole mängu. Selgus nimelt, et duublite mäng hakkas juba kell üks päeval, aga enne poolt kahtteist on ju ilmvõimatu tõusta. Niisiis polnud enam võimalik õigeks ajaks jõuda. Pärast mängu vestles R. Urmas Roobaga, kes siis seal duublite mängus väljakul oli. Mina olin muidugi kõrvaltvaataja, kes üritas haigutusi tagasi hoida ja mitte liiga palju pildistada, sest ruumi suurt polnud.

Jah - Taanis on tavalised autod tihti vanad Golfid või koguni Ladad. Lada kauplus on Vejle ja Horsensi vahel teepeal.

Jalgratta pedaalid teevad muret - midagi koliseb igal ringil - äkki peaks püüdma rattast lahti saada ja Kopenhaagenis uue hankima - saaks ka vedamise kuluta hakkama.

Pärast passisime natuke niisama Vejles - sõime ja logelesime. Uurisime kesklinna jalakäijate tänavat ja selle skulptuure ja vanu hooneid. Tänavanurkadelt paistis piki risttänavaid sild ... (jälle ei pidanud kiusatusele vastu).

Aadama õunad või vilkuvad tuled

Eile varahommikul vaatasime Thomasega filmi Aadama õunad ja täna Louise'ga Vilkuvaid tulesid. Uus Taani kino on täis musta huumorit, tõsi - mõlema filmi taga on sama stsenarist/režissör ja suuresti ka samad näitlejad, vahet on 5 aastat. R.'ile meeldisid vilkuvad tuled rohkem, mulle istusid õunad, aga tõepoolest on Taani uus kino hea. Muide Anders Thomas Jensen sai Oscari juba 9 aastat tagasi ehk umbes kahekümne kuue aastaselt. Siinkohal tekib väike kadeduseklomp, aga samas muidugi ka austus.

Niisiis - vägivald, must huumor, relvad (miks neid küll vahel sihipäraselt valesti kutsutakse?), veri ... aga samas õnnelikud lõpud.

faasan?

Probably the best beer in the world

(segaduse vältimiseks olgu öeldud, et loosungikangelast pildil ei ole - on teine kallis)

"best beer in the world" on maailmas mitu tükki, pea iga õlut tootev maa või piirkond kipub säärast tiitlit omama või niisama uhkustama, aga "probably the ..." olla taanipärane osa ehk siis mitte peale suruv, vaid võimalust pakkuv, otsib kompromissi ja püüab vestluse teel jõuda kõiki rahuldava lahenduseni.

Ei tasu olla liiga jäik, aga samas ometi tuleb otsida asjade põhjuseid, mitte piirduda klassikalisel kombel ainult kirjeldamisega ühest vaatenurgast.

Ostsin täna prooviks kolm erinevat õlut, mitte, et ma õllede maitsel väga vahet teeks. Seni olen peamiselt odavaimat ehk "Classic 110" joonud. Õlled on Taanis väiksed - 0,33 liitrit. Odavama otsa pillude sisu maksab isegi alla kahe krooni vahel, üldiselt siiski ligi kolm, aga selles odavas klassis on väga väike valik. Tegijamad on viie krooni kandis ja on ka kümne krooniseid ja kallimaid. Näiteks pildil olev "Grøn Tuborg" on 5,50 "Harboe Beer Guldøl" 2,75 ja "Bjørnebryg" 4,95 ("Karuõlu" - kange "luxusøl klasse 3" - protsente 7,7 tervenisti!).
Kuninglik "KongensBryg" oli õite imelik kesvamärjuke - jubedalt magus tume jook, mille pudelil protsenti kirjas ei ole. See läks väga halvasti alla ja maksis vist alla kahe krooni, aga kindel pole.

Poodud ja uputet

Kuulus Taani külalislahkus - puuakse üles, topitakse keel tagasi suhu, lükatakse silmad kinni, pannakse nahkmüts pähe ja uputatakse rabalaukasse. Vähemalt võib ka nii arvata. Kindlasti - jah - ohverdus, aga kas üks omade seast või üks võõraste seast? Sõjavang ja ori või kogukonna (kommuuni) liige ohvriks rabavaimudele? Igatahes parim säilinud rauaaegne inimene Ötzi järel.

Silkeborgi muuseum pakubvõimalust selga tõmmata rõngassärk, ma küll veidi kahtleks, kas rõngassärke Tollundi mehe ajal või ka vaid pool aastatuhandet hiljem kanti? Ei usu, ikka rohkem kõrgkeskaegne kraam, aga selle eest oli kogemus tore. Täitsa kantav ja saab end kenasti liigutada selles. Peab ka hankima ja näiteks Tallinna lennujaama saabuma rõngassärk seljas. Teeb tugevaks, aga laevasõidule ei soovita temaga minna - vee alla tõmbaks ka heal lohinal.

Edasi mööda väikseid järvi väikse laevukesega "Taevamäele" - Himmelbjerget on 147 meetrine mägi järve ääres, mille tõusunurgad on mu eraviisiliselt eelmisel nädalal külastatud Ejer Barnehøj'ga võrreldes vägagi muljet avaldavad. Aga küngas on 20 meetrit madalam! Ilm oli veidi kehva ja tuuline, vaade oli ilus, aga rohkem metsad ja järved - mitte põllud ja linnad. Vaade oli lisaks suhteliselt ühekülgne ja ainult ühes suunas - 7,50 krooni maksma ei hakanud, et vanasse torni ronida ja kontrollida teisi külgi, et kas need üle metsa paistavad. Torn oli vana - juba 19 sajandi keskel püstitatu, täis nänni müütamist. Torn ei olnud ka lähedanegi kõrguselt ja meenutas rohkem väikest kirikutorni kui uhket neljakülgset triumfikaart, samas peal olid sama rahvuslik-natsionalistlikud kirjad, sest ka see torn on püstitatud rahvuslikul ajendil - sedakorda auks 1848. aasta põhiseadusele.