laupäev, 23. september 2006

Kas sellist elu me tahamegi?

R. rääkis, kuidas tema onule oli Šveitsis käies hirm peale tulnud nähes suurt ladu, kus ei töötanud pea ühtki inimest. Selle nädala tehniline uudis Saksamaalt rääkis 10000 konteinerit mahutavast ja 400 meetri pikkusest kaubalaevast, kus on tavaline meeskond vaid 13 meremeest.

Kas meil on kümne aastaga, kahekümneviie või viiekümne aastaga ka kõik laod täisautomatiseeritud? Lävel seisab vaid tädi ja robotkäru toob vastava lasti veoautole.

Koristamisega tegelevad iseliikuvad tolmuimejad, muru pügavad päikseelektriga vaikselt muru mööda roomavad "kilpkonnad"?

Praegu annab ehitada trükimasina, millele peab inimene andma trükivärvi kanistri(d), ees hoidma paberit ja sisestama kirjutatud/kujundatud/fotografeeritud sisu failid ning klambriga kokkulöödud lehed tulevad tagant välja - või toota õlut - tühjad pudelid ette, siltidega varustatud korkidega kaetud täis pudelid voolavad teiselt liinilt välja. Natuke sättimist ette antud ainetega ja keemikutööd parima retsepti loomisel, aga põhimõtteliselt on vaid transport jäänud veel üheks suuremaks igavaks ning füüsiliseks tööks. Kindlasi see pöördub ja on juba praegu pöördumas. 25-50 aasta pärast töötab inimene looval, juhtival või arendaval töökohal või ei tööta üldse. Isegi arenduses on palju võimalik automatiseerida - jääb kultuur - raamatud, filmid, muusika, arvutimängud, mis vajavad kõik loojaid ja tarbijaid. Aga keskmine madalama laubaga närviline ja loominguliselt mitteaktiivne telekaamööb muutub üha kasutumaks. Ajapikku jõuab isegi ehitus üha lähemale automatiseeritusele. Elektrilised tööriistad juba on muutnud ehitust oluliselt kergemaks võrreldes aegadega, kus kõik naelad tuli oma käega sisse haamerdada ning lauad käsitsi saagida.Teraskonstruktsioon võib olla materjalina kallis, aga ta on odav üles panna - mõned keevitused ja asi toimib. Kes viitsib enam väikeste tellistega müüri rida-realt kõrgemaks laduda - mis raha see maksab? Selge see, et palju. Aga iseenesest ei oleks väga keeruline panna üles masin mis neid telliseid järjest ise laob - törts tsementi, tellis, tellise pikkus edasi. Sada tellist pandud ja kallutus 90 kraadi, edasi tellise laiuse jagu, plörts tsementi, tellis ...

Selline oleks visioon. Parem visioon kui see, et iga vennike peab maksma üle poole oma tuludest, et ülal pidada vinguvaid ja näljas tudengeid, pensionäre, paljulapselisi, joodikuid ... keda iganes kes ise asjadega hakkama ei saa. Toidu tootmine on juba täna üks kõige automatiseeritumaid tegevusvaldkondi - samas on probleemiks ebastandartsus - kõik kartulid pole ühesugused, kõik sead on veidi erinevad. Küll probleemid lahenevad - pakkimine on juba üliautmaatne, töötlus on poolest saadik... meile jääb mätas, et istuda ning mõelda välja uuemaid ja paremaid retsepte, tehnoloogiaid, muuta masinat töökindlamaks ja remontida seda. Loov töö - ei ühtegi niisama tõstmist.

Niimoodi sai kirjutatud rohelisel mättal - päiksekäes ... istudes kartulipõllu veerel ja kiilid tahtsid kangesti mu peal istet võtta, aga ninade hõõrumise tervitust vastu ei tahtnud võtta, vaid lendasid ära. Üks sai veebikaameraga kinnipüütud, kuid veebikaamerad pole mõeldud päiksekäes töötamiseks, teadagi.

2 kommentaari:

don Digimon ütles ...

alati jääb ka sport ja enese väike liigutamine, siis mitte enam, et tervis püsiks, vaid ka fannipärasst, sest vaba aega nii palju. kuigi see esialgu suhteliselt düstoopia IMHO.

lontu lõvikutsu ütles ...

nojah - veidi puid lõhkuda ja jalgrattaga sõita on ju tore, aga sporti telekast vaadata või ajalehest uurida on lõpuks üks simuleerimine - tähtsusetu asja tähtsaks mõtlemine, et huvitav oleks.

mina ei ütleks, et see nii hirmuäratav perspektiiv oleks. see on unistus õigest maailmakorrast, mis ... teab kas tuleb.

Minu blogide loend