Läksin pühaba lõunaajal rattaga sõitma, kuid kogemata kombel tipnes rattasõit hoopis ühes teistliiki sadulas. Vaene hobu Roo kannatas piinad ära ja ei murdnud krõksatades selga, üsna taltsalt ja rahulikult käis asi hoolimata sellest, et keegi oli rattasõiduks jalga jätnud kerged õigete kinnitusteta plätud ja lühikesed püksid. Kiiver tuli muidugi leida kõige suurem ehk number 60, aga nagu juba traditsiooniks on saanud, siis ega see veel tähenda, et kiiver pähe mahub. Peale 5 minutit sõitu tundus, et peas on kruustangid ja kuradikesed ikka veel keeravad karmimaks.

Tagasiteel ütles ratas üles - tagaratas hakkas vänderdades vastu käima ja kett tuli maha sada meetrit enne kodu väravat. Arvasin, et esimesed kuullaagrid läksid õhtale ja vedasin käe kõrval mehhaanilise hobu koju. Kokku sai selle aasta rekord - 56 km sõitu ka. Sellest 40 enne ratsutamist ja keskmise kiirusega üle 20 km tunnis.