Eelmise nädala algul üritasin kohalikus pisikeses poes kassasse lisaraha jätta, arve oli midagi 22 sentidega ja maksin tammsaarega, kuid müüja ei tahtnud mitte võlgu jääda ja andis kilekoti siis asemele. Niru lugu ... aga noh - iga ost naabruskonna pisipoest aitab poel säilida ja on seega ikkagi kasulik. Kuigi võinuks ju mu väikse toetuse ettevõttele ka niisama vastu võtta.
Reedel ühele väiksele koosviibimisele minnes sattus minu ees ostlema keegi vanamees, kes kukkus pahandama, sest raha tagastamise ajal ei näidanud kassa ekraan enam summat, mida ta tagasi saama pidi. Mõistagi oli kena ja viks/viisakas müüja selleks hetkeks juba hõivatud minu soovide aparaadi alt läbi laskmisega, kuid see ei häirinud vanameest põrmugi ja see kukkus oma rahulolmatust valjult väljendama. Püüdsin siis müüjale appi minna ja mõne sõna ka vahele torgata, et kassatsekkil on ju kenasti näha mis summa sai makstud ja mis tagasi tuli anda. Aga püüa sa sellisega võistelda! Kukkus hoopis mind sõimama! Lõbus on see Eesti elu.
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar