Otsused

Mulle meeldivad naised, kes oskavad otsustada ja kindlad olla oma otsustes.

Mulle meeldivad INIMESED kes oskavad otsustada, sest ma ise ei oska.
Aga ma võin mõelda, ma võin tuua välja erinevaid külgi ja laiendada ja laiendada, kuni kaob igasugune struktuur, sest ma ei oska piisavalt rõhutada struktuuri olulisimaid pidepunkte, ma leian neid liiga palju. Ülevoolavalt palju.

Ja kui ma pettusin leides, et tema, keda ma olin pidanud võimeliseks otsustama, oli ümber otsustanud, püüdsin ma õppida leidma otsustavust mujalt. Aga ..

Otsitud asjad pole õiged. Õiged on need, mis kohe välja paistavad. Aga neid näevad kõik ja kõik mõistavad, et tema on hea ja tema mitte.

Semiootika sügiskool

Anno 2005 ehk minu kolmas koolikogemus.

Kolmas kord põdeda seminaris kroonilist mölapidamatust. Esimene kord Barkalaja rühmas, teine kord Vetik Raivo rühmas ja nüüd Marek Tamme rühmas. Kui esimesed sõnad on sul ka arukad olnud, siis edaspidi hakkad ometi arulagedalt iga mõtet välja tooma. Olukorda raskendab kohv, mida ma tavalisest oluliselt rohkem tarbisin. Nimelt tavaliselt ma ei tarbi, aga kui tasuta saab siis kolm ohtra valge surmaga rikastet topsitäit leidis oma tee mu kurku ja mõju vererõhu näol on tunda tunde hiljem.

Aga tuttavaid sai nähtud ja meie sektsiooni ajaloo mõistmisest, kuhu küll peakõneleja tervislikel põhjustel kohale ei jõudnud, olid ilmunud ka mõned ajaloolased. Peale minu - poolenisti võõrleegionäri.

Võib meenutada ilusaid asju, mis polnud ilusad

Aeg voolab ja oma aastaringidega on ühel mu sõbral saanud täis see sama 24. aasta, mis minulgi käimas on. Pidime reedel minema kaema ta talumajapidamist, mida ta nädalavahetustel remontimas käib, kuskil kaugel Suure-Jaani ja Vändra vahel, soode juures. Ja muidugi jooma. Aga selgus, et see üritus jääb ära, sest vaid vähesed inimesed on sellisest asjast huvitatud. Vähesed sõbrad on sõbrad, tundub. No ma võin minna semiootika sügiskooli, mis sel aastal linnas endas ehk Tartus toimub. Aga ma ei tea, kas ma tahan minna.
Ma ei tea.
Aga täna pean ma sõitma Tartusse, koolivaheaeg saab läbi. Minu jaoks. Kell kaks ootab seminar ja ma alles üleval ning kell läheneb kahele öösel.
Aga ...

Ma mäletan üht päeva, millest üleeile sai kaks aastat. Ma mäletan üht inimest, kellel täna on sünnipäev (aga aasta väiksem).
* kustutasin siit ühe lõigu *

Ma olen kunagi kirjutanud oma vanas päevikus ühest unenäost, ainsast unenäost, mida ma tõepoolest hästi mäletanud olen. Tema kontseptsioonist. Nimelt, seal all mööda Lossi tänavat, Draakoni kõrtsi juures oli unenäos välikohvik. Aga rohkem ma ei räägi.

see saab minna ainult ullemaks

Täna hommikul õnnestus mul ruineerida oma arvuti sisseehitatud klaviatuur pursates selle peale ohtralt magusainetega rikastatud teed, mis mind köhima oli pannud. Masendav. Õnneks tuli mulle mõte tuua omale poest USB porti kinnituv klaver, mis võimaldab mul praegugi Sulle, mu armas päevik, ettekannet kirjutada. Ilus must HP klaver on, täitsa nunnu, aga kalli võitu (nagu kõik asjad, mida osta on võimalik). Üks harvadest USB isenditest. Ülejäänud päeva olen üritanud emale Ubuntut korralikult taas käima saada - st eeldatavasti koos eestikeelse klaverimärgistuse ja muude harjunud vidinatega. Aga ei. Seni on ebaõnnestunud ja võimalik, et üritan hoopis Mandrivaga.

Korrata jäänud päev

Tõin täna kümme dvd toorikut ja kribasin ära paar seriaali, esimene toorik läks aiataha ka veel. Ja ostes tegi müüjaõpilane mulle märkuse, et mu pangakaardil puudub allkiri. Jah, juba pool aastat pole seda seal olnud, sest teller unustas mult seda kaarti välja andes paluda. Ja pangaautomaadid ei kontrolli allkirja olemasolu, kuigi võiksid. Ja müüjad ka ei kontrolli, juhul kui nad muidugi müüjaõpilased pole.

Ma ei mäleta, et kas ma olen virisenud oma bloogis juba NASA uue kuumissiooni üle. Ega virisemist iial vajaka pole, nii virisen uuesti. Nimelt too vana meeskonna orbiidile toimetamise skeem tavapärase kanderaketi abil on täiesti arulage osa. Mina soovitaksin tungivalt arendada välja pisike süstik, millise projektid on olemas (olnud) nii (Suurbritanial, viidet ei otsinud põhjalikult, aga ENE/EE sees oli ka olemas) Prantsusmaal kui ka Venemaal. Prantsuse Hermesest on ka kena renderduskraami näituseks. Ühesõnaga - Bush võtku aga nööbist ja maksku ESA kinni ja arendagu raudvara valmis.

omamisiha

1. üleskeertav taskulamp-raadio
2. saapad
3. Suur malelaud (raamat)
4. kohver

Dellamorte Dellamore

oli väga hea film, tõeliselt pöörane ning segane, just nagu vaja.
Peale selle sai eile joodud Kavkaz'i nimelist vene likööripõhist jooki. Külastatud Tähetorni, Zavoodi. Oli raske öö. Ja taas suutsin end näidata oma lugematutest halbadest külgedest. Lõpeks lendas pudel mu taskust põrandale ja purunes ning mu tee viis mind koju läbi öise linna.

maeisuitseta

pühapäevased seiklused

Kõigepealt läksin patareisid ostma ja siis valima - kuna reformaatorid, kesk, isamaa ja mõned veel mulle ei sobi, siis jätkasin oma traditsiooni ja valisin mõõdukaid, kes nüüd küll kahjuks on rikkunud oma nime ja punasemaks läinud kui ehk vaja. Valisin ühte endist televisiooni juhti, juudirahvusest. Vailsin, kuigi ta järjekorranumber oli väga taga nimekirjas. Ju tahab hallpea puhata.
Edasi sõitsin kesklinna Mustamäe teed pidi - mulle harjumatu tee. Siis püüdsin leida lennujaama sõitvat bussi, aga ...
Tallinna taksojuhtide maffia on äraostnud bussiplaanide tegijatelt lennujaama - bussid, mis lennujaama sõidavad, ei oma lühendatud kavas peatust lennujaam, vaid piirduvad Suur-Sõjamäega. Läksin mina siis piki Tartu maanteed teadmatuses, lõpuks leidsin ühe talonge müüva putka ja ostsin talongid, vastas oli kohe peatus ja müüjalt sain teada, et sealt sõidab buss ka lennujaama. Selge - aga kell oli 1515 ja busside ajad olid 1500 ja 1535 ning lennuk pidi tulema 1540. Lõpeks ma läksin Kaubamaja juurest jala lennujaama ja jõudsin enne kui buss.
Aga loomulikult oli lennuk 10 minutit hilinenud, seega seisin õues ja jälitasin oma veidi katkise kaameraga duralmiinium linnukesi.
Just selle linnukesega nad tulid. Kuid kulutasid mahatulemiseks suhteliselt kaua aega. Siis soovitasin ma neil jala bussijaama minna - võtsin ise kohvri. Läks oma 20-25 minutit ja bussijaama kassiir ütles, et bussipiletid Kuresaarde on välja müüdud. Ah hetk enne nägin veel Kurvakujurüütlit, kes Tarbatusse kiirustas. Seega - hakkasin mõtlema, et kas taksoga annaks sõita või kuidas, sest 1740 pidi olema viimane liinibuss Kuressaarde ja ma tõepoolest ise ei oleks eeldanud, et see PÜHAPÄEVAL on väljamüüdud. Mõtlesin, et 1730 Tartust väljuvale bussile peaks saama sõita peale Pärnusse ja kui ka sellest maha jääks sugulased, siis sealt Pärnu taksode ja odavamate hindadega oleks Virtsusse vaid 70 km (mitte 140 nagu Tallinnast). Kuivastusse saadaks neile ometi vastu tulla. Aga Pärnus jääksid sugulased täiesti omapead. Olgugi, et nad mõlemad on eestlased - õde ja vend - tekiks neil kommunikatsiooniga suuri raskusi (kodune keel ja keel omavahel ikka rootsi oma). Lõpeks sai siis esimesena ette tulnud bussile peale kobitud ja juhilt piletid ostetud, sest täiesti välja õnneks kassast ei müüda. Lõpp hea - kõik hea.
Linnaliinibussiga koju sõites istus mu kõrvale keegi noormees suurte kohvritega - sildid küljes viitasid Lufthansale. Meenus, et lennujaamast lahkudes olime just näinud Lufthansat sisse tulemas. Vestlesin, kurtsin karmi saatust. Tematuli New Yorkist, nädalaselt tööreisilt. Hansapanga töötaja. Kurtis, et peab homme tööle minema. NYC olla olnud 23 kraadi sooja ja sadanud kui oavarrest, tema jaoks oleks kell olnud hommikul kell 9 - ta nägi väsinud välja.

Varud

Mina ja külmkapp oleme kahekesi. Revalis.
Ma siis mõtlesin, et sööks midagi - oma raha ja aega ometi kulutama ei hakka. Õue pole tarvis minna - keegi ei oota mind seal. Ühesõnaga - külmkapp. Tema põhjast leidsin sellise plekkkarbi:

Näete seda silti seal all: "mindestens haltbar bis ende 1994" - hoolimata sellest sildist m hävitasin selle sisu olles ta eelnevalt pannile ajanud. Huvitav, kas nüüd ootab mind hullulehmatõbi? Mitte, et see nii hirmus hea oleks olnud, mitte, et see oleks ainuke toidukraam olnud külmikus. Kaugeltki mitte! Aga see oli legendaarne lehmaliha! Eeldatavasti üle 20 aasta seisnud plekkkarbis. Oeh, mingit kanget alkoholi oleks vaja sisemiseks desinfitseerimiseks. Mullatoidust. Igatahes viimased aastad oli see karp jääs - ei saanud midagi hullu juhtuda.

aadu, lööja aadu

Käisin täna isaga teatris. Pole minu stiil, ma hommikul ei teadnud veel, et lähen. Olin küll isaga rääkinud ja vadanud kavu. Isa teatas koju tulles ärkavale minule, et ainuke etendus, kuhu sai veel osta, oli tänane. Niisiis - etendus, liiter majaülut ja lõpeks ka küüslaauguleivad.

Isale jäi hea mulje, aga ...

1. Aadu oleks pidanud olema täis karsklane jamitte suitsetama
2. Aadu ignoreeris kristlust, üldiselt

Tõsised paraleelid, väikekodanlik piiratus tema eheduses. Masside juhtimine. Unine mina pole analüsaator ja rohkem rääkima ei hakka.

Khmeer

Ma mäletan, kuidas ma end keskkoolis vasakpoolseks, kuid mitte liiga paduvasakpooleks deklareerisin. Ning siis mu filosoofia- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes Tallinna kesklinnas kasukapoodi pidas, sõitis ringi kolme-nelja aasta vanuse mercedesega ja klõpsutas tikkkontsadel. Ta ütles, et tema mitte ei saa aru kuidas ühel nii targal mehel võib nii loll poeg olla. Luges tunnis ette punaste khmeeride tegusid ja küsis, et kas seda mina tahaksingi?
Aga ma teatasin juba ammu, et kommunism tema Venemaal esinenud kujul on vaid kommunismi maski taha varjunud vene natsionalismi erivorm. Kommunismi, mis iseenesest pole võimalik, sest eeldab inimese sisemiste barbaarsete kaasaannete eemaldamist, mis eemaldaks inimesest inimese.

Kuidas võtta kokku XX sajandi ajalugu? Ma võtan selle kokku, võtan liiga kokku.

Teretulemast reaalsusesse

Lubasin täna oma bloogi rikastada tõelise negativistliku sissekandega. Ma pean kurbusega tunnistama, et ma olen liiga lihtne inimene. Ma oskan kuidagi kõikehõlmava masenduse joosta kokku uskumistesse, millesse mul erilist usku pole. Põgeneda igatsuste mustava (ja kokkuvariseva) müüri eest ja seepärast ei tule mul tõeline tunne - depressioon - hästi välja. No, ei saa väita, et üldse ei tuleks, aga siiski.

Jätan lugemata keeruka, jätan üldse lugemata ja põgenen lihtsasse. Kõige lihtsam, kuid kõige auetum, kui nii võib öelda, et mitte öelda autum tee. Auetum, sest selles on koos nii auta olemine kui ka jõuetus.

Nagu te sellest sissekandest arvata võite, siis muidu ilus reis ei täitnud minu südant oodatuga. Aga selles pole süüdi korraldajad ega seltskond. Tore reis oli.

A. hällipäev

Eile sel ajal olin ma A. sünnipäeval, ekspromt sai suht hilise kutsumise peale mindud ja haaratud CMist kaasa üks väheke uhkem vermut. Seega kolmas vermut sel nädalal, täieline vermutinädal sai seljataha jäetud. Saunapidu. Nii kesklinnas, kui veel vähegi annab. Uus seltskond, kõik peale vana tuttava A. ja tema K.-kese. Mõned koledad läbupildid kaameras, vestlused/monoloogid.

Ah ja veel. Sõites õhtul linna oli trolli reklaamekraanidel boot failurest pajatav tekst, umbes, et pole midagi millelt buutida. Selline süda jookseb siis sellegi süsteemi taga :P
Õhtul tirisin Star Wrecki, efektidon head, aga sisu ja tsenaarium ja näitlejatööd ... oeh. Ja pealegi ei mõista ma soome keelt ju, muidugi.

Hommik oli hiline, lähenes kahele. Tegin "sitist" mõned klõpsud. Küsimus, et mis imega see maja hakkab õhus püsima?

Ubuntu

Administreerisin veidi, firefoxi uuendus ei funktsioneerinud, aga sai siiski probleemidest üle. Lisan ühe paari nädala vanuse pildi, kus ubuntu ka oma koostöösoovimatust näitas.

Ühele/teisele

Ühele seksistlik elajas, kes tahab ära kasutada. Anastada, vägistada, vallutada.
Teisele õnnetu poeet, kes unistab, aga pettub ja otsib-leiab pikapeale uue unistuse, et ka selles pettuda...

Elus on palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Elus on töö. Aga loodus teeb oma töö, see mille vangid me oleme. Aga kultuur püüab siiski domineerida looduse üle inimühiskonnas, seepärast on elus palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Kuid kultuur on seetõttu alaliselt väljasurev nähtus.

Teised inimesed ei mõtle, teised on jumala poolt loodud robotid, kellega sina - ainuke mõtlev inimene maailmas, saad manipuleerida. Manipuleerid mõeldes kui hea sa ise oled. Ja teised mõtlevad järgi ja noogutavad: oi küll ta on hea.

(ega siin midagi originaalset polnud, aga siiski otsustasin msniloogi ärakasutada, nartsismist)

Meremilitarist

Niih, siiski sai peale mindud. Kahjuks erinevalt minu viimasest või eel- viimasest sõjalaeva külastusest oli vaatajaid palju. See ei meeldi mulle eriti. Viimati nimelt olin kuskil 5 aastat tagasi prantsuse fregatil, mis seisis kaubasadamas kraanade taga ja peale minu polnud seda keegi vaatamas. Kõik uhkeid prantsuse mereväelasi täis ja siis mina, keskkoolipoiss. Nüüd magistrant, aga sama õhinas. Nagu ikka. Kahjuks sai vaadatud vaid kahte laeva neljast või viiest, millele lasti,aeg oli lõppemas või õieti oli seda 20 minutit, kuid järjekord oli pikk. Ükskord kanaadalasel läksin kogemata üle piiri ja tegin sealt pilti Kaurist, oma vennast. Kõrvalolev nokatsiga kanaadalane ajas siiski hetk hiljem ära.
Külastasime Kanaada ja Hollandi laevu, sakslane ja taanlane olid taga, peale ei saanud üldse vist USA fregatile ja Saksa varustuslaevale. Aga ameeriklasest tegin eemalt pilti ja näete seal Seahawki. Kunagi olen umbes sellist ameeriklast Tallinna lahel külastanud, aga rohkem kui kümne aasta eest ja "vanaemaga". Tollal sai sõidetud Linna halli juurest väikse laevaga pardale, väga palju oli vaadata tahtjaid. Fregatidest kolmel oli kaks angaari nagu Seahawki taga näha, mõlemal külastatud laeval oli üks (helikopteri) angaar. Ühes neist seisis vana SeaKing, tüki suurem, kuid vananev mudel. Lisasin siia ka Vulcan- Phalanxi, mis kanaada- lase angaari kohal seisis, alati valvel ja valmis oma 3000 lasku minutis tegema ... mõneks sekundiks/kümnendikuks.

Üldiselt ma olen muutunud ... litsakaks

Aina harvem tekitab minus keegi tõelist sügavat huvi. Tõeliselt säravate, intelligentsete, toredate inimestega aga oleksin ma vaat, et ilma ise tõsisemaid tundeid omamata end siduma ... sest vähemalt esialgu tundub, et nendega annab end alati lohutada puhaste praktiliste omaduste meeldetuletmisega ja tunded käigu kus seda ja teist. Põletagem tundeid. Seda tegeliku huvi, mis on vaid illusioon, pettekujutelm ja needus, mis teid iga kell segab.

Inimestega, kelle suhtes küll alguses tundeid pole, kuid on sügav respekt ja kõrge hinnang, on lihtsam.
1. nendega saab algusest kohe kompleksivabalt suhelda - käia välja kogu endas leiduva võlujõu.
2. nendega ei hakka igav ja on väga tõenäoline, et pikemas perspektiivis tunne ja harjumus tekib