Lubasin täna oma bloogi rikastada tõelise negativistliku sissekandega. Ma pean kurbusega tunnistama, et ma olen liiga lihtne inimene. Ma oskan kuidagi kõikehõlmava masenduse joosta kokku uskumistesse, millesse mul erilist usku pole. Põgeneda igatsuste mustava (ja kokkuvariseva) müüri eest ja seepärast ei tule mul tõeline tunne - depressioon - hästi välja. No, ei saa väita, et üldse ei tuleks, aga siiski.
Jätan lugemata keeruka, jätan üldse lugemata ja põgenen lihtsasse. Kõige lihtsam, kuid kõige auetum, kui nii võib öelda, et mitte öelda autum tee. Auetum, sest selles on koos nii auta olemine kui ka jõuetus.
Nagu te sellest sissekandest arvata võite, siis muidu ilus reis ei täitnud minu südant oodatuga. Aga selles pole süüdi korraldajad ega seltskond. Tore reis oli.
1 aasta tagasi
5 kommentaari:
mis see on, mida sa ootad?
Ime? Tähelepanu? Märkamine? Hindamine? Et mõni leiaks minu räpase mõttemaailma seest, minu halva suhtumise tagant kulda ja aitaks mul seda särama panna?
what you need is mr proper :P
ei, tegelt ma ei tea midagi.
Lihtsuses peitub võlu, kui seda hinnata. Aga seepärast, et midagi hinnata peab esinema vastuolu. Mis oleks suvi ilma talveta või õnnestumine ebaõnnestumiseta?
Mis oleks lihtsus ilma raskusteta?
Sügisel ongi ''meel meelega kurb'' nagu Viiding öelnud on.
Hetke hajel.
Jah, lihtsuses.Aga lihtsus pole mõneti ka mu tugev külg, sest kasutades keerulisi süntaktilisi võtteid, võõrsõnu ja muud tühja tähja saab sinust ühtaegu keeruline inimene. Aga kui siis lisada sellele liigne lihtsustamine, siis keegi ei saa enam aru sellest, mida sa öelda tahad. Sul pole endalgi midagi öelda. Ainult oled.
Sügisel? Sügis on ilus aeg, aga kurb pole ainult siis. Sügis on saagikoristus, kuid mitte minu põllul.
Postita kommentaar