Võib meenutada ilusaid asju, mis polnud ilusad

Aeg voolab ja oma aastaringidega on ühel mu sõbral saanud täis see sama 24. aasta, mis minulgi käimas on. Pidime reedel minema kaema ta talumajapidamist, mida ta nädalavahetustel remontimas käib, kuskil kaugel Suure-Jaani ja Vändra vahel, soode juures. Ja muidugi jooma. Aga selgus, et see üritus jääb ära, sest vaid vähesed inimesed on sellisest asjast huvitatud. Vähesed sõbrad on sõbrad, tundub. No ma võin minna semiootika sügiskooli, mis sel aastal linnas endas ehk Tartus toimub. Aga ma ei tea, kas ma tahan minna.
Ma ei tea.
Aga täna pean ma sõitma Tartusse, koolivaheaeg saab läbi. Minu jaoks. Kell kaks ootab seminar ja ma alles üleval ning kell läheneb kahele öösel.
Aga ...

Ma mäletan üht päeva, millest üleeile sai kaks aastat. Ma mäletan üht inimest, kellel täna on sünnipäev (aga aasta väiksem).
* kustutasin siit ühe lõigu *

Ma olen kunagi kirjutanud oma vanas päevikus ühest unenäost, ainsast unenäost, mida ma tõepoolest hästi mäletanud olen. Tema kontseptsioonist. Nimelt, seal all mööda Lossi tänavat, Draakoni kõrtsi juures oli unenäos välikohvik. Aga rohkem ma ei räägi.