neljapäev, 3. november 2005

Koertekool

Täna tegin pedagoogika alustes ettekande Saksa koolisüsteemist - kiirkorras ja natuke liiga palju rabistasin. Isegi närv oli sees, peale selle hoidsin liiga palju paberist, aga õppejõd ütles tagantjärele, et oli üle keskmise - ikkagi anne ja veri on parem kui vesi. Peab vist hommikuti sööma hakkama, või vähemalt lõuna ajal, sest ettekanne oli kell pool neli või isegi peale, üks viimastest ka ajaliselt 15 minutit üle läinud seminaril.

Pedagoogika aluste päris loengus rääkis õppejõud, kuidas sel nädalal oli miina härma gümnaasiumis tuletõrjeõppuse käigus "surma saanud" pool klassitäit lapsi, kaks lapsevanemat ja kaks õpetajat. Õppuste käigus "lõhatud" tossupomm tähistas tulekollet. Ühest esimese korruse klassist, mille ukse taga see oli, sealt väljus pool klassi ikkagi ukse kaudu, sest poisid ei allunud korraldustele. Nad oleks pidanud aknast väljuma. Paar lapsevanemat ja õpetajat "hukkusid" aga minnes koolis ekseldes samuti julgelt pommi juurde.

Peale loenguid käisin I. S.'i juures, mu DVD kirjutaja, mis ma talle laenasin, oli kogemata valede master-slave seadetega ning pidin seda veidi ümber seadma (ehk ühe kaablikoha võrra edasi lükkama ja eemaldama tema enda siidiikirjutaja ajutiselt süsteemist). Aga kohtumaks I.S'iga käisin koerte koolis, millisesse varem küll sattunud pole. Õieti oli tegu EPMÜ maneežiga, kus liival koerad ja nende trikiinventaar - rõngad, tunnel, takistused, laud-kiik.

Hommikul rääkis isa mulle oma elu naissuhetest, kompromiteerivaid materjale endast ja kaasõppejõududest jms. Üks anekdoot perestroika ajast:

Jänes jookseb metsas, leiab viinapudeli ja kilkab, et kus nüüd saab pidu pidada. Rebane kuuleb kilkamist, püüab jänese kinni ja nähes viinapudelit rõõmustab, et nüüd saab pidu pidada ja prae ka veel kinni pista. Hunt satub aga rebasele peale ja nähes tolle saaki rõõmustab: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa ja naist ka veel. Karu juhtub aga hundile peale ja mõmiseb rahulolevalt: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa, naist ja lõpeks kellelegi pasunasse ka anda.

(no, vabandust roppuse pärast, aga võimalik, et see on vene algupäraga lugu, kus rebane vististi filoloogiliselt võttes naissoost olevus on)

5 kommentaari:

MarkusDaaniel ütles ...

Ega need pedagoogika alused kuidagi Krulliga seotud pole? :P
Ise kunagi tegin ka selle aine ära. Üsna tüütu oli. Ja neljapäeva hommikul 8-10 seminarid olid ülipiinarikkad.
Aga edu.

lontu lõvikutsu ütles ...

Seni on olnud Rain Mikser ja Hasso Kukemelk, ees seisab tutvumine kellegi Jüri Ginter'i nimelisega. Mul on aine magistrantidele mõeldud versioon. Seminarid neljapäeviti 14-16 ja loeng 16-18. Olnuks ka hullemaid seminari aegu, aga mitte päris varahommikusi.

Maali ütles ...

Hmm, aga kas vene keeles mitte karu ka filoloogilises mõistes naissoost ei ole?

lontu lõvikutsu ütles ...

Hmm, võimalik - Sina oled targem, aga seda hullem lugu. Kuigi ma ei usu, et seda sellises lookeses arvestatud oleks algselt.

marivivian ütles ...

See naissoost ja meessoost sõnade mõju naljadele ja muudele lugudele on huvitav teema. Lugesin hiljuti Roman Jakobsoni artiklit, kus ta just räägib sellest.
Ta tõi huvitavaid näiteid, kuidas vene lapsed on hämmingus lugedes saksa tõlkemuinasjtte, mille illustratsioonidel on surm (vn fem) kujutatud vana mehena (sks der Tod m) jne. Nii pole ka meile nii ilmselge, et rebane peaks naissoost olema.
Küll aga mäletan lapsepõlvest (ja olen kuulnud, et ka teised), et koer oli minu jaoks alati isane, kass aga emane isend. Vene keeles on mõlemad naissoost, eesti keeles sugusid polegi.
Võib-olla on häälikud o ja r (kõlab ju nimi Romigi pigem kui mehenimi, samuti Robert, Rolf, Oskar jt) kuidagi maskuliinsemad kui a ja s (Kuigi on ka sass, aga see ongi naiselik natuke, nagu natasha vm).
Aga võib-olla tuleneb see seos üldse sellest, et koerad on sellised haukuvad, julged, otsekohesed, kassid aga nõtked, isepäised ja puhtusthoidvad.
Aga rebane on meie jaoks ka ikka naeselikum kui hunt, kassisarnane, samas kui hunt on koera sugulane.

Minu blogide loend