Rutiin

Mul on sel semestril saanud rutiini lahutamatuks osaks sõitmine kolme asula vahel: kaks suuremat ja T tähega ja üks pisike ja M-tähega. Viimane läks täna õhtulehe esikaanele lollpeadest mastitehnikute süül, nagu üks mu tuttav kommenteeris: "Oled oskusteta ja tahad heaste tasuvat tööd? Mine Eesti telefoni!" - algne versioon naljast käivat Briti telekomi kohta. EMT kasutavat odavaid, kuid ilma korraliku betoonvalust aluseta maste, millel põlvkondade vahetudes raske on seadmeid välja vahetada, mis aga on kõrgemad ja mida aitab hõredamalt laiali paisata, kuid ühtlasi ei jõua signaal telefonist nii heaste enam mastini tagasi. Vastupidi on süsteem jälle ideaalne - emt omanikud kuulevad mastist saabuvat signaali hästi.

Aga rutiin oli teema - algab nädal unise esmaspäevahommikuga, mis kiiresti saab lõunaks ja muutub siis kiirustamiseks rongile ja vuramiseks raudse hobu vankris. Täna valisin traditsioonilise eest teise vaguni, kuhuni väga vähesed tallinnlased viitsivad lonkida ja mis alguses ideaalselt tühi on, kuid ajapikku kahjuks selliseks ei jää. Kuigi mis esmaspäevast tahta - kunagi pole palju rahvast. Seega - üle kahe tunni (ja pea alati rong ka hilineb - täna oma 20 minutit) lugemist. Nii hea, et on jäänud üks aeg ja koht, kus on võimalik keskenduda.
Siis esmaspäeva õhtune logelemine ja depresion algava töönädala pärast. Kiirustamine teisipäevahommikul - poolunisena, poolzombina. Kaks tööpäeva, rasket. Kaks rutiinseks muutuvalt rutiinivabadust otsivat meelelahutusliku õhtut kolmapäeval ja neljapäeval. Raske koolipäev reede lõpeb sõiduga aelgases rongis. Unine laupäev, pühapäev ... mil midagi teha ei viitsi. Ja algab otsast.