reede, 17. veebruar 2006

Mõni inimene ei saa teisiti,

kui et ta peab rääkima, ebaolulistest, isiklikest asjadest. Sellistest, millest tegelikult ei räägita. Jääb vaid üle loota, et inimesed unustavad, aga lootus on lollide lohutus.

Lontu istub Vanemuise suures auditis ja "kuulab" oopi teist loengut, saal on üsna tühi võrreldes eelmise nädalaga. Noormees auditi ees on natuke liiga peene häälega, et lugeda nii suures ruumis. Kes ei oleks - ma olen ise ka kuulnud oma jubedat lapsikut peent häält, mis ei sobi mujale, kui kastraatide laulukoori. Vähemalt tundub nõnda.

Käisin ajaloofilosoofias ennist. Ja enne seda sain Kernelist kätte oma DVD kirjutaja garantiikorras asenduse, sedakorda mahtus korpusesse ära. Pea kogu firma töötajaskond oli kogunenud televiisori ette, välja arvatud mu sõber. Võibolla oli ta sundkorras küüditatud ainsa töötegija positsioonile, kuid igatahes südant soojendav, et keegi on selle lolluse kiuste veel säilitanud terve mõistuse. Sport ahju! Sterodid tippsportlaste kehades avalikuks! (oh kuidas saaks nalja :D) Steroidide ja muu dopingu kasutamine legaliseerida, sest keegi ei suuda varsti enam kontrollida, mis on loomulik ja mis mitte. Geneetiliselt muudetud sportlased radadele! Ajud pähkliteks, musklid mägedeks!

Ja edasi ajaloofilosoofia. Kohal oli vaid neli kuulajat, kaks ettekandjat ja õppejõud. Teistel oli loomulikult loetud Isaac Berlini artikkel, aga mis te arvate, kes kõige rohkem sõna võttis? Kas tal oli loetud? Kes tõi sisse "kultuurikonteksti" retoorika ja ei osanud seda taas piisavalt ilusti esitada, tegelikult. Kes on rikutud kultuurikontekstist ja kellele on külge jäänud arusaam, et kõik on suhteline. Tõenäoliselt on sellele samale isikule olnud olemas miski eelsoodumus ja nüüd on haigus küljes. Üks haigus on tal veel - see on okserefleks patriotismi suhtes. Ta väljendab seda alatasa. Näiteks ka tänases seminaris, et kritiseerida süüta ajaloolaste hümni sõnu "me mõtted on priid". Aga tegelikult on meie mõted determineeritud lähtuvalt meie kultuurikontekstist. Lihtsalt on. Mõni meist suudab oma loetud/kuuldud mõtteid morfida lihtsalt paremini, mõni mõte on rohkem külge jäänud kui teine. On tekkinud teatavad füüsilised erinevused tingituna kultuurikontekstist - vastavalt toidu eelistustele muutub mõtlemine. Me lihtsalt ei oska seda mõista.
Aga eile käisin korpi üle vaatamas ja teise ajalookursuse keskpaiga peol. Korporatsioonis ei meeldi laulmine, tuletab meelde õlleõhtuid aastate tagant. Parem hoida suu kinni. Ja rahvusluse mainimine on justkui punane rätt, mis ajab härja vihaseks. Vahel. No mitte enam nii kui noorest peast. Mõni meie seast hakkab seniilseks jääma, vist.

Ja peol. Ma pean parem olema, ma pean õppima hindama. Ma tahan õppida hindama seda, mida ma ei hinda. Ei oska hinnata. Ja palju hullem - ma pean õppima elama selleta, mida ma igatsen. Ilma ihaldamata. Ma ikka veel ei oska. Ma olen mõnest asjast justkui üle saanud, aga ma ei ole unustanud. Ja kui pole unustanud, siis üle saamine on vaid simulaakrum. Petumäng.

Põhitõed, mis kunagi selgeks ei saa.

(kuna vanemuse auditi wifikontsentratsioon ületas normid, siis kaotasin ühenduse ja pean nüüd kodus asja lõpetama enne rongile jooksmist)

Kommentaare ei ole:

Minu blogide loend