Seened on lihalaadne ollus. Umbes nagu kala või linnuliha. Midagi, mis pole ametlikult liha, maitse poolest päriselt liha, aga asendab seda. On peaaaegu nagu liha. Täna kasutasin ära seenesousti, poe oma. Tai kastet, herneid, makarone. Siidrit.
OOPi loeng jäi ära, logelesin selle ajal härra T.T.'ga raamatupoes ja raeplatsi ümbruses. Aitasin tema aega parajaks lõigata. Või tüütasin. Kummaline oli see, et T.T. oli ajaloofilosoofiasse sattunud minu seminari. Teema oli ajalugu ja sotsiaalteadused. Laiskusest olin vaid tirinud kolm faili oma kettale ja õhtul-hommikul neist peamist diagonaalis takseerinud. Seminaris tekitas mõtet "strukturalism". Struktuuri tüve kasutamist uuema ajalooteaduse kohta oleks ma justkui kohanud, kuid "poststrukturalism" oleks mulle justkui kaugemaks jäänud ajalooteaduse mõistete kirjeldamisel. Ajaloolased kirjeldavad struktuuri - ühiskonda hoidvaid seaduspärasusi, mis inimeste vahel tekivad/tekitatakse. Kuid kindlasti uuritakse (või peaks uurima) ka struktuuri nihkumist - poststrukturalistliku risoomide virrvarri, mis moodustub struktuuride ajapikku muundumisel. Struktuuri alused nihkuvad, struktuur ise kipub jääma maha ja nihkuma tagantjärele. Moondudes. Muundudes. Omandades käigu pealt uusi omadusi ja kaotades vanu. Kuid inimesed ei taipa seda protsessi käigus enamasti kiiresti. Neid iseloomustab usk, et asi on nõnda alati olnud. Läbi usu muutumine. Transformatsioon.
1 aasta tagasi
3 kommentaari:
Struktuuri probleem on see, et see tekitab illusiooni (reeglilisest/hierarhilisest) struktuursusest ja seeläbi (kahepoolsest) determineeritusest, ennustatavusest ja loogilisusest.
Teadlase märg unenägu on avastada reeglistik peegli taga ja panna paika fundamentaalsed reeglid.
Ainult kui sa ka teeksid teoreetiliselt lõpmatu võimsusega arvuti ja paneksid ta teoreetilisest "suurest paugust" saadik "maailma arvutama" siis avastaksid traagiliselt, et rekonstruktsioon polemääramatuse tõttu võimalik. Ühelt poolt piiraks termodünaamika seadused ja teiselt kogu universum.
Ning lõpuks tuleb appi ainult Usk - kui muu ei aita. Usk jumalasse, kordaloovasse jõusse või enda ilmeksimatusesse.
Kvantmehhaanikud oma kvantarvutitega väidavad justkui, et arvuti võiks ka efektiivsem olla ses osas, siiski. Lõpmatult paralleelne ja leiab hetkega selle tee, mida me tegelikult käinud oleme.
selle kvantarvuti mastaap peaks olema universum - ja iga bifurkatsioonihetk oleks talle lahendamatu.
Niiet jääme ikka lineaarsuse juurde, sest et tagantpoolt ettepoole võttes universum seda pole - vaid ainult, kui me oma piiratud mõistusega vaatame tagasi ja arvame, et kõik on läinud täpselt nii nagu oleks pidanud minema.
Postita kommentaar