Taas hommikuse rutiiniga esmaspäevane sõit. Jätkasin "Mr. Sammleri planeedi" lugemist. Lõpuni ei jõudnud. Ilus Jõgeva päikesepaiste. Pisikesed kohad tee ääres. Tapal kuidagi hilja, aga umbes õigel ajal kohal.
Mõtlesin, et miks me kollektsioneerime luukeresid. Murrame mõttes nende luid, purustame neid, kuid ometi hoiame kapis. Ja ometi mõtleme neile teine kord jälle liha luudele. Teeme neist illusioone, mida nad ammu ei vääri. Mõtleme iseenda murtud kondid terveks. Kasutame mõtetes superatakki. Ei, tegelikult on see läbi. Ma peaks pigem küsima, et miks ma olen seda teinud kunagi. Kuid ei kunagi me tea.
Rongi rattad mängivad oma igatsuse muusikat. Udu ja päikesekillud, mis Tartusse jõudmiseks oli muutunud halliks ühtlaseks taevaks. Kõikerikkuvaks. Rongil olid need, keda mainisin eelmisel korral. Ka trollipeatuses oli õpetajanna, olgugi, et mina pidin täna jooksma trollile. Aga ei olnud rongil kedagi, keda tahaks rongil näha.
Ma olen ajast maas, endiselt. Loengud karjuvad vajaduse järele kuulatud saada. Programmid karjuvad kirjutamise järele. Kooli tööd tegemist. Peatükk kirjutamise järele.
Kadedus karjub hinges. Karjub igatsusest, ilma igasuguse õigustuseta. Ilma igasuguse õigustuseta kade olla. Aga ikka on.
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar