kolmapäev, 15. august 2007

Poodud ja uputet

Kuulus Taani külalislahkus - puuakse üles, topitakse keel tagasi suhu, lükatakse silmad kinni, pannakse nahkmüts pähe ja uputatakse rabalaukasse. Vähemalt võib ka nii arvata. Kindlasti - jah - ohverdus, aga kas üks omade seast või üks võõraste seast? Sõjavang ja ori või kogukonna (kommuuni) liige ohvriks rabavaimudele? Igatahes parim säilinud rauaaegne inimene Ötzi järel.

Silkeborgi muuseum pakubvõimalust selga tõmmata rõngassärk, ma küll veidi kahtleks, kas rõngassärke Tollundi mehe ajal või ka vaid pool aastatuhandet hiljem kanti? Ei usu, ikka rohkem kõrgkeskaegne kraam, aga selle eest oli kogemus tore. Täitsa kantav ja saab end kenasti liigutada selles. Peab ka hankima ja näiteks Tallinna lennujaama saabuma rõngassärk seljas. Teeb tugevaks, aga laevasõidule ei soovita temaga minna - vee alla tõmbaks ka heal lohinal.

Edasi mööda väikseid järvi väikse laevukesega "Taevamäele" - Himmelbjerget on 147 meetrine mägi järve ääres, mille tõusunurgad on mu eraviisiliselt eelmisel nädalal külastatud Ejer Barnehøj'ga võrreldes vägagi muljet avaldavad. Aga küngas on 20 meetrit madalam! Ilm oli veidi kehva ja tuuline, vaade oli ilus, aga rohkem metsad ja järved - mitte põllud ja linnad. Vaade oli lisaks suhteliselt ühekülgne ja ainult ühes suunas - 7,50 krooni maksma ei hakanud, et vanasse torni ronida ja kontrollida teisi külgi, et kas need üle metsa paistavad. Torn oli vana - juba 19 sajandi keskel püstitatu, täis nänni müütamist. Torn ei olnud ka lähedanegi kõrguselt ja meenutas rohkem väikest kirikutorni kui uhket neljakülgset triumfikaart, samas peal olid sama rahvuslik-natsionalistlikud kirjad, sest ka see torn on püstitatud rahvuslikul ajendil - sedakorda auks 1848. aasta põhiseadusele.

Kommentaare ei ole:

Minu blogide loend