pühapäev, 11. mai 2008

Sekeldusi koleda kollase Doonau ääres, vol II

Teine hommik (5.05.2008) Budapestis algas vara. Mitte ei tahtnud ärgata, aga jõudsime siiski varakult trammile number 24. Bussijaama Nepligetis leidsime väikeste seikluste järel üles, aga Orangewaysi busse mitte ei paistnud esialgu. Küsimise peale siiski juhatati suund - selgus, et bussid peatuvad ristmiku teisel küljel bussijaama vastast. Noh, eks siin ole näha miks Orangeline nii soodne on. 6 Eurot Budapest-Viin! Distants võtab mööda uhket kiirteed umbes 3 tundi ehk siis 200 km sõidu eest tuleb tasuda vaid 90 eeku, seda täispileti eest (Krakow, Praha ja Bratislava on muidugi kallimad, viimase maa on aga Viiniga võrdne). Reisisaatja oli sama blond neiuke, oleks saanud ka uued audiosüsteemi kõrvatropid, aga me ei tahtnud.
Ungaris võis näha hiiglaslikke põlde ulatumas horisondini (künka otsas). Enne piiri pidas maanteepolitsei bussi kinni ja kontrollis dokumente, meie taga oli kohe sama firma samal ajal väljunud Praha buss, mida ka puistati. Ka oli enne piiri isegi vaesed ungarlased ehitanud mõned loomade ülekäiguviaduktid, siia panin küll austerlaste analoogsetest pilte - nendel hulludel oli sääraseid mitu korda tavalisest laiemaid viaduktsilde kohe hulganisti ja vahepeal vaid alla kilomeetrise vahega, tundus nagu oleksime tunnelisse sattunud. Loomaviaduktid olid rohkem piiriäärne meelelahutus siiski ja Viinile lähemale jõudes asendusid põõsastikud ja metsad tihedamalt põldudega, mille jaoks enam sääraseid imelikke võsastunud viadukte ehitet polnud.
Viini päeva ilm oli niru - pilvealune. Aga linn oli muidugi hulka hoolivam ja kenam. Esimese asjana lasime end ära moosida, et ikka kasulikum on päeva pilet osta kui piirduda jala käimise ja ühe metroootsaga. Suundusime Prater Sternilt Viini Idaraudteejaama metrooga, kaks peatust kahe erineva liiniga. Metroojaamast väljudes sattusime aga segaduses liikuma vales suunas mööda perooni ja ei jõudud raudteejaama endasse, vaid väljusime kuskil lähedasel tänaval. Kui siis segaduses idaeurooplased vahtisid kaarti, siis küsis neilt kohe üks hallipäine onu, et kas on tarvis abi. Käte, jalgade ning paksult roostes saksakeeleoskuse abil sai siis oma vajadused selgeks tehtud. Onu teadis kohe, et Idaraudteejaamas pakihoidu pole, aga juhatas meid jaama ja küsis sealselt töötajalt, et kas Läänejaamas pakihoid on. Nimelt Ida- ja Lääneraudteejaam asusid samal metrooliinil kui ka Viini bussijaam, viimane küll kesklinnast mitu-setu kilomeetrit eemal ja kiirteesildade alla ära peidetud väike urgas. Onu juhatas meid siis edasi ka Lääne jaama, viis metooga kohale ja abistas pagasi iseteeninduslikku hoiukasti panemisel. Vahepeal rääkisime veidi juttu ka, sain aru, et ta oli sõja ajal idarindel võidelnud. Purssis mõned sõnad venekeelt, ilmselgelt oli Viini pensionäril igav ja tore vahelduseks aega veeta abistades vaeseid idaeuroopa turiste.
Siis asusime jala teele kesklinna, metrooga teatavasti linna ei näe, kuigi metroo on igati äge liikumisviis - peaaegu nagu teleporter. Sai veidi ekseldud, aga jõudsime siiski peamiste losside ja parkide vööni. Uhke linn!
Tegime pilte seda ümbritsevate uhkete losside taustal. Kui turistid ka üksi seisva statiivi põhjust taipasid, siis must koer mitte ei tahtnud mõista.
Lõbus oli kõigil kaamerast eri suundades olijatel, vaid mustal koeral endal oli lihtsalt palavusest keel ripakil ja väike hämming, et inimestest selline tühimik tekkinud oli.

Tuuritasime ring trammiga ümber vanalinna, vaatasime Viini Tehvani kirikut (ka peakirik, nagu Pesti oma). Tänaval ei pea Viinis koguaeg maha vaatama nagu Ungaris, pole eriti millegile väga koledale-haisvale peale astuda. Kui just poe ukse ees lillepoti nurgast pole voolamas inimese neljajalgse sõbra vedelikuline territooriumimärgistus.
Trammid on enamasti siiski Viinis vanakooli omad, aga lisaks on ka üsna suur hulk supermoodsaid - madalaima põhjaga madalapõhjalised trammid üleüldse - Porsche disain!

Käisime Viini ülikoolis - filosoofiateaduskond asub vanas hoones samal joonel parkide ja losside ning raekojaga.
Väga uhked trepikojad, meeletu ruumikulu. Väga kenasti dekoreeritud ja suurejoonelised ruumid! Võrreldamatu tühise kuningriigikese nagu Taani või suisa (Tsaari) impeeriumi väikelinna Tartuga.
Lisaks, milline kogus tuntud professorite büste ja bareljeefe - (kassi) Schrödinger, (punanihke) Doppler, Karl Popper, muidugi Viini hulluarst (S. F.) ja ...



ise.

Viinis on Doonau neljas osas - Vana Doonau on nagu Annekanal - jões eraldatud pikk tiik (õieti mitu tiiki), siiski rohkem sinka-vonka kui Tartu kanal, ehk veidi settinuma ja mustema veega ka. Viini kesklinnas on Doonau ise jagatud kaheks ülipika saare poolt (kuigi ka Budapestis on täitsa pikk saar jõge kaheks lahutamas, siis Viini oma on võrreldamatult pikem - linna kaardil otsa ega äärt ei näe. Väiksem osa on uus Doonau, suurem osa Doonau ise.
Viini südalinn jääb aga mitu kilomeetrit eemale, selle juurde läheb vaid Doonau kanal. Käisime ühe trammiga ekstra vaatamas ka Doonaud ennast, kahjuks oli selleks ajaks küll vihma tibutama hakanud. Võtsime veidi õhtuoodet. Kaugemal paistsid ilmselt üle jõel asuvad finantskeskuse pilvelõhkujad, kõige kõrgem oli küll eraldi ja jäi vanakooli trammiga samale pildile kaugeks taustaks.


Tagasiteel märkasin Doonau ja Doonau kanali vahelisel alal üht uhket ja huvitavat asja, mis mu ähmi täis viis - Flakturm!
Natsid ehitasid oma suurlinnadesse - Berliin, Hamburg, Viin ja teised - mitmeid suuri ja raskeid betoonist tornpunkreid, mis varustati õhutõrjekahuritega. Viinis on neist kaks säilinud ja asuvad pargis. Üks on ümmargune, seda esmalt silmasingi. Pargi teises servas taamal paistis ka kandiline torn. Kõrgust on teistel päris palju, samavõrra palju ka laiust. Sääraseid kindlusehitisi teisi vist kahekümnendal sajandil tehtud polegi, enamasti ikka kaetakse kõike paksu kihi mullaga, aga need tornid kõrguvad üle linna nagu pilvelõhkujad! Niisiis sain neist mõned pildid ja juba oligi aeg suunduda metrooga pagasi järele ning edasi bussijaama. Poola Eurolines'i buss oli pilgeni täis juba pool tundi enne väljumist, mil märkasime bussijaama hoone mõnusalt pingilt end üles liigutada.
Teel Krakovisse eelistasid bussijuhid miskipärast kiirteedele Katowice suunas väiksemaid teid. Buss kurvitas vasakult paremale mäedest üles ja alla, käis läbi Nowy Targist. Aga mägedest ja Nowy Targist ning Zakopanest juba teine kord!

(Tulemas varsti: Zakopane, pildikesi Krakovist ning Oswiecim-Birkenau!)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

juhheirassa. varsti peaks ka Viin saama Berliini eeskujul omaenda Hauptbahnhofi, et lõpeks see ida- ja läänebahnhofidega jamamine. Berliinis oli kahe peajaama olemasolu tingitud muidugi külmast sõjast, aga mis põhjusel on neid kaks tükki Viinis? okei, Viingi oli okupatsioonisektoriteks jagatud nagu Berliin, Saksamaa ja Austria isegi, aga Austrias kestis okupatsioon ju nii võrratult vähem, vaid 10 aastat. ehk oskad selgitada?

lontu lõvikutsu ütles ...

Ei oska faktiliselt selgitada. Aga ma usun, et teema on rohkem selles, et Viin kui impeeriumi pealinn oli juba hulka varem täis ehitatud ja väga raske oli leida koridori, mis kesklinnale väga lähedale oleks mahtunud juba 1850-60 aastatel kui raudteed rajati.
Vaata näiteks kaarti wikipedias:
http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Wien1858.jpg
See just parajast ajast, suured raudteejaamad on enamasti viidud tollase linna äärelinnadesse või kindlustus/parkidevööndi piirile nagu keskjaam. Ülal on ka näha juba tollane keiser ferdinandi jaam, mis on muutunud Prater Sterni jaamaks, teid on edasi pikendatud. Lõuna poolt läheneb linnale vanal kaardil ka ükt teine raudtee, spetsiaalse jaamaga. Ka seda on pikendatud ja ühendatud kesklinna kaudu (ilmselt tunneliga). Lääne ja lõuna jaamad on puudu, aga lõuna jaama lähedal on see tollane lõuna poolt lähenenud tee ja tema jaam.

Pealegi võis algselt olla tegu ka mitmete erinevate raudtee ettevõtete ja rööpalaiustega nagu vanal heal inglismaal, mis oli väga pikalt hädas liiga paljude erinevate rööpalaiustega. Usun, et Viinis saksa kombe kohaselt siiski oli raudtee rohkem riigi asi, aga mõistlik oli rajada pealinna külgedele mitu suurt jaama, et tagada ühendused õigete suundadega. Viini keskjaam, milles esimesena käisime, oli väiksem. Buss viis meid Prater Sterni juurde, milles on ka raudteejaam, samuti vist suhteliselt väike. Kolm suuremat tunduvad kaardil vaadates olevat (välja jättes kaubajaama ja haruteed) läänejaam, lõunajaam ja franz josephi jaam (sisuliselt põhjas kesklinnast). Lääne- ja lõunajaamad ühendavad ilmselt Viini suurema osa Austria ja võibolla ka Lõunasaksamaa ning Sveitsiga.

Olen kindel, et okupatsioonisektoritega pole Viini jaamadel suht midagi pistmist.

Minu blogide loend