Paus, kolm päeva

Neljapäeval kodisin end Tarbatusse ja juba järgmisel õhtul repatrieerusin Lindanisesse,kui seda linn iial koduk nimetada saab. Kui midagi iial koduks nimetada saab, peale Muhu ehk, kui sedagi.
Repatrieerusin Revalisse koos uue koduloomaga, kes südmena tuksub Pentium M. Nimeks sai ta Tulilind, et oleks eestipärane ja jälgiks traditsiooni minna üha uhkemaks. Mu esimene arvut mis takkajärgi nime sai oli Sipelgas, ta polnudki päriselt minu, aga siiski. Nime sai ta siis, kui sain ka oma esimese päris enda oma - Hobuse, kel võimeid rohkem. Edasi tuli Pegasus, tiivuline hobu, kelle turvil ma juba ligi kaks aastat elanud olen. Ja nüüd Tulilind, kes on hoopis teise loomusega.
Sai kõvasti puhastatud Pegasuse hinge, mis mul tükkidena kaasas on. Pool hinge hakkab kandma usaldusväärset rolli, et hoida teadmisi, mis tuulde minna ei või. Aga kõigepealt tuleb hulk vähemtähtsat tuulde lennutada.

Imelik, võiksin ka öelda - minu eimene pentium (võrdle: minu esimesed triibulised). Aga mis teha, aeg nõuab ohvreid.

Kõik uus meil ees

Kuulsin klassivennalt, et vähemasti kolm mu tolleaegset kaaslast (no mitte küll südamesõpra) on hankinud või hankimas enesele päris oma elukohti. Kinnisvarabuumi kortereid, koormamas end pankadepõhise sunnismaisusega. Elamas täiel rinnal ja kasutamas kapitalismi eeliseid. Minu jaoks võõras maa, kuigi ma viimastel aastatel olen tugevasti purjed ajanud tuulde, mis viib majandusliku sõltumatuse manu, kuigi mu vajadused selles vallas on ju väiksed. Kui oled mitme kinnisvaraobjekti ainus pärija, kuigi need objektid palju väärt pole ... ja pärimiseni just nii hirmus kaua jäänud pole (oh oleks see aeg - vastutuseta aeg - vaid pikem), siis ei ole suuremat vajadust sõltumatuse järele, aga natuke võiks ju olla ja on ka. Aga kadeduseokas võib ikka südames pakitseda ja torkida. Omada-omada-omada ... minu väikekodanlik hing ei saa päriselt aru mõnedest oma tuttavatest, kes heidavad kõrvale omamise ning jutlustavad materiaalset askeetlust. Kuid ometi olen igal võimalusel valmis minema kõnepulti, et rääkida sarnasest asketismist, et inimesed peaksid vähem tähelepanu pöörama spordile (juhul, kui nad seda just ise hobi korras ei tee). Spordi elukutselisena tegemine on vaid ühiskonnal parasiteerimine, spordi edetabelite jälgimise asemel peaksid inimesed vaatama, mis olulist sünnib nende ümber või mõtlema ja unistama paremast. Passiivse teleka ees või staadionil jalgpalli ahmimise asemel mängigu kas avutimänge või lugegu raamatuid, mõlemad neist on enamasti arendavamad. Või vaadaku filme ... või kasvõi koomikseid. Aga veel parem - huvitugu maailmast.

Suur vanker

Kuigi ma jubaeile poole kaheteistmest kuud klõpsutasin, siis täna tegin seda siiski uuesti. Küll kulutasin palju vähem aega, aga ühe pildi, mis küll tugeva heledusetõstmise üleelanud, panen siiski siia. Kui ma ei eksi, siis Suur Vanker on mu elumaja katusenurga ning laudakatuse kohale jäänud. Kinnitan, et pilkases pimeduses. Kuigi jah - ka inimsilm nägi midagi (ja ilma mürata, mida isegi ISO100 pakkus).

Augustiööd

Need kõige koledamad augustiööd - mil midagi näha pole - on otsas. See on kuu, kuigi ta näib nagu päike. Tegelikult sain kätte ka pildi suurest vankrist, aga nagu arvata võite, siis mu seebikarp tekitas kõvasti punaste täppide kujul esinevat müra, mille vahelt leiab 15 sekundiga kaarteks muutunud valged tähekesed.

Umbes nädal ... on veel puhkust jäänud. Puhkust peale viite aastat akadeemilist harimist, enne kolme jätkuvat aastat akadeemilist harimist. Level 2.

Ja ... uus tase on alati üdini uus, teine osakond, uus ja kirju kursus (kuigi selline asi magistrantide hulgas tõenäoliselt palju kasutamist ei leia). Uus hooaeg tööl...

Ammu oodatud ... ja kardetud.

Haigustest

Hoiad pligu sirgelt (klaasistunult?) ja lähed Minevikust mööda kui tühjusest. Ignoreerid seda, mida pole kunagi olnudki. Seda, mis oli illusioon. Kahetsed, et ei saa kirjutada seda illusiooni oma hinges nullidega üle. Kahetsed, et jäävad mälestused. Arvad, et sinust jäi alles tühi kest. Robot, kellel puudub elumootor.

Kui lahtud, siis veidike oled uhke. Kogenum. Sõltumatum. Kellest midagi ei sõltu. Ja parem ongi.

Mõni Minevik kaob materiaalsest ilmast, eksisteerib edasi vaid hüperreaalsuses. On muutunud sedasi, et teda enam ära ei tunne ... ja hea ongi.

Aga ... kindlasti teed uusi vigu.

(meenutusi minevikust, tänan üht tänast blogississekandjat mõteterajale viimast)

Piiritaja

Ei osanud piiri pidada.
Kummaline, kui linnuke, keda eemalt pääsu- keseks pidada võib ja kes mitte kunagi maale ei maandu, maas oli.
Peos oli.
Ainult veidikene ümber vahtida märkas.
Kui teda siis härra ornitoloog õhku pildus (nii kahepoole-kolme meetrini) siis langedes lõi tiivad laiali ja hakkas lendama, kuid kukkus siiski peagi maha. Ühel katsel lendas alla poole meetri kõrgusel madala rohu kohal oma kakskümmend meetrit kuni kiviaiani, millele lihtsalt madallennul otsa pani. Siiski pehmesse samblasse, pärast lendas etemini ja omandas teatud oskuse ka õhus pöörata. Aga ikka kasinalt elukutselise lenduri kohta. Kord tekkis ka paraleel üleeilse õnnetusega seoses - lendas, kuni ühel hetkel pööras nina alla poole ja kukkus meetri pealt lihtsalt ristikusse.

Paar klõpsu veel: teine ja kolmas

Ja saatusest ... härra ornitoloog asetas ta redelilt katuseserval olevale karniisile, kust linnuke kähku-kähku oma tee leidis katusealla, kus pääsukeste (ja ehk ka piiritajate) pesad katusekivide all peidus on.

Uuendus: ta oli uuesti maas ja uuesti sai katusele organiseeritud.

Stealth buss

Hommikul ärgates - üllatus-üllatus - ei sadanudki. Hoopis päike paistis ning sain seada ratta Orissaarde. Teel ehk täpsemalt keset Väikese väina tammi tuli mulle vastu miskine pisibuss, millel katusel pagasi hunnik ning peal silt "Buss". See, et neile häbi-häbi teha, tuli mulle meelde alles peale seda, kui ta must mööda sõitnud olid. Seega jäid tunded väljanäitamata. Ekshibitsionistidest võllaroogadele, sellistele. Orissaarde polnud kodaraid veel jõudnud ja sel ajal kui kohalikku poodi väisasin läks õues hirmsaks vihmamaruks. Õnneks lõppes see küll peatselt ja lubas peagi ka koduteele asuda, mille jooksul ma tuntavalt märjemaks ei muutunud. Kohalik buss, mida ma teel Orissaarde kohtasin, seisis tagasiteel tammi peal, ei tea mis tal seal asjaks oli. Veidi enne minu temani jõudmist sõitis siiski edasi.
Kodus avastasin, et siia on jõudnud too ameeriklaste stealth, mida palju kirutud. Tulenevalt oma kahtlasest huvist militaartehnika ning ulme vastu otsustasin seda loomulikult vaadata.

Lennukid on päris kenakesed disainitud, kuid filmi tiitritest läbi käinud "near future" ei mahu minuarust selliseid riistapuusid kandma kuidagi. Lennukikandjal, mida näidati, oli muide üldvaadetel peal tavalised tänapäevased F/A-18 mudelid ja muu säärane. Enamik filmi enda lennukite ja lennukikandjaga tseene oli tehtud kavalasti sedasi, et lennukikandjat eriti ei näinud. Mudelid (nii mehitatud kui mehitamata) olid kenamad kui reaalselt eksisteerivad katselennukid - X-45 või X-47, muidugi üritati tehismõistusega lennukit disainida selliselt, et seal ka inimene asuda võiks, tegelikuses me sellist asja nägema ei hakka - luban. Lihtsalt liiga kallis on disainida tervet kokpitti masinale, mis suudab samaefektiivselt ka ilma piloodita lennallise. Mehitatud lennukina oleks nad pidanud seal kasutama JSF ehk F-35 marki lennukeid, millised muidugi ei suuda teha "mach 1, mach 2, mach 3, mach 4" (kui ka inimene nii kiiresti loenduvale kiirendusele - väidetavalt G30 - vastu peaks). Saab olema ühe mootoriga ja üsna tavapäraste kiirusega lennuk, veidi kehvemgi kui F-22.
Filmis kasutatud piloteeritud mudelitel on tagurpidised tiivad, milliseid seni katsetanud peamiselt küll venelased, aga pidada manööverdusvõime kohalt päris edukas võte olema. Mootorite väljalaskedüüsid on üsna kummalise kujuga, tegelikult jäävad need veel päris kauaks tavapäraseks ümmarguseks, mitte nagu filmis näha. Seega siis veel asjaolusid, mis ajalise asetus "near future" ümberlükkavad. Vähemalt enne aastat 2025 selliseid asju asja pärast õhku ei tõsteta. Küll võibolla mõned katsemudelid 10-15 aasta pärast, kuid needki mitte nii "targad". Helikiiruse ületamisega pakuti ka rängalt üle. Seni teenistuses olnud kõige kiirem lennuk on teinud veidi üle kolmekordse helikiiruse, kuid sellega ei saaks mingil tingimusel lennukikandjale maanduda/tõusta (vajab palju-palju pikemat rada).
Tankimiseks kasutati õhulaeva, mille sarnastest pole seni kuskil midagi teada. Too lendas ringi kujuliselt ja ma ütleks, et polnud just eriti reaalne kui arvestada, et tankimist vajavad enamasti lennukid, mis õhus püsimiseks peavad lendama mitmesaja kilomeetrise tunnikiirusega, mida säärasel suurel õhulaeval aga raske saavutada on. ealegi tundus ta nii metallne, et nägi pigem välja tähelaevana, mis seal jumalikul juhatusel õhust kinni hoidis. Pigem ikka jätkatakse veel aastakümneid tavapäraste reisilennukitest ümberehitatud mudelitega või vähemalt reisilennukitest mitte väga palju erinevatega nagu üks, mida ma momendil leida ei suuda ja mis on ka eksprimentaalne esialgu.
Käsitulirelvadena kasutati saksa relvi. Pilootide isiklik kaitsetulirelv oli H&K MP-7, mujal nägi hetkeks Styr AUG'i ja mulle tundus, et G36't, kuid tagantjärgi kontrollides pean möönma oma eksimist. Tumeda ja kehva pildikvaliteedi tõttu aga ei tea paremat nime pakkuda.
Lõpetuseks. Stealth on visuaalselt päris kenakesi kaadreid pakkuv praht. "2001 Odüsseiast" on idee mõistusega masinast. Odüsseiast on üks koht, kus inimesed masina kuulmisest eemal üritavad omavahel vestelda, pea otse kopeeritud. Tore oli see, et ameeriklased ei näidanud üksteist inglitena ning päriselt võitmatutena. Hullunud komandör, kes annab käsu tappa endale alluv piloot? Afhganistaani mägiorus tuumalõhkepeade uraanitolmuna süütute talupoegade peale vajumine jms. Naljakas, kuidas ühel juhul ognoreeritakse täiesti riike ja hävitatakse kesklinnas kõrghoone (nagu 11. september - polnud küll linna kõrgeim), teisalt oma pilooti Põhja-Koreast äratooma ei minda (kuidas nad üldse mõtlesid jala üle demilitariseeritud tsooni minna? see kubiseb ju miinidest!). Ja muidugi head eriefektid. Seega siis segase ning mõttetuvõitu sisu kastmes. On küll saast.

Kallab

Uhab taevaluukidest, mis jaksab.
Pole ime see,
kuid väiksel saarel külvab hirmu,
paanilist.
Siin vaid harva märkab niiskust tulla taevast.
Pilvelaevad mööda sõuavad jättes märkamata,
et maa on all.
Maa, mida uhtuda ja uputada.
Elekter streigib,
ei tea, kas jõuan lõpuni.
Parem on uppuda ...
uppuda raamatusse,
üle pika aja,
justkui üle ookeanivete.

Kass, vana metslane,
kes iial oma nina tuppa pole tahtnud pista muuks,
kui söögipooliseks
või vahel hiire püüdmisega eputamiseks.
Oh kus eile tegi lärmi,
hall nätsutatud juustusõber siruli betoonil.
Nüüd kass see magab nagu karvamüts tööriistu täis laual.

Huvitav.
Thomas Valensi nime kohta ei anna google midagi tarka peale selle: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?996
Mul olemas olevas köites (sama soodsalt saadud) pole originaali kohta muud, kui ingliskeelne pealkiri, mis samuti mingit lisainfot ei anna. Ei avaldamisaastat, ei aimu.

Hämmastav

Kuidas filmid peale vaatamist tekitavad tunde, et seda kõike on kunagi nähtud. Täna vaatasin lendavate pistodade hurtsikut (kindlasti tuleneb eesti sõna hurtsik germaani "house/haus" vormist, sest teatavasti germaanlased rändasid meist omal ajal mööda). No muidugi, kes teab, see saab kohe aru, et pistodade putka on lähedasti seotud minu hiljuti mainit Tiigri ja draakoniga, milliste aktsioontseenid ning loodusvaated nende taustale on tõepoolest suudlahtijätvad. Eriti tekitab sarnasust vahepeal kohatud bambusmets. Mägesid on vähem, värve aga rohkem. Rohkem ka kaklemist suure grupi vastu. Rohkem juttu armastusest. Rohkem ... pettust. Minu isiklikult vaatepukilt vaadates tundus etem, igatahes.

Väsinud

Siuke klõps siis, 200 meetrit enne koju- naasmist. Kuna kiiruse ning distantsi mõõtur sai hangitud asulast, milleni kodust on täpselt 15 km, siis kokku tuli päeva sõiduks umbes täpselt 60 km, millest ei jätku, et siit hiiumaale külla sõita. Sadamasse on siit 50 km ja teise 50 km peaksin sõitma Hiiumaal. Kuid täna käisin tiirul, et heita pilk Ida-Saaremaa kahele olulisemale kindlusehitusele. Esmalt Pöide kirik, üks unikaalne Saaremaa kirik, mis erineb oluliselt oma kaasaegsetest vendadest, kes on kõik üsna ühte nägu (Muhu ja Valjala kirikud näiteks). Teiseks heitsin pilgu Maasilinna vare- metele, mis muutusid vare- meteks Taanlaste süül Liivi sõjas, kuid oli rajatud oli peale Jüriöö ülestõusu, kui see sama Pöide kirik ei suutnud piisavalt ohjeldada ülestõusnuid.

Araablased ahju!

Otsustasin esineda rahvuslikku vaenu õhutava pealkirjaga, kuid samas annan alandlikult teada, et see pole mõeldud rahvuste vahelise vaenu õhutamise katsena, vaid tõstatamaks igihaljast küsimust, et kas ja kuidas oleks õige. Langesin oma lootusetust juhtumist judeofiilist ekskursavennaga vestlema. Muuseas sattusin lugema paraleelselt delfist lugu pealkirjaga Britid müüsid juutidele tuumapommi materjali, mis otse loomulikult tuletas mulle veelkord meelde endiselt veel lõpetamisel oleva Mossadi tegemistest pajatava raamatu koha, kus Iisrael ameerikast vähemalt kümmekond lennukitäit tuumamaterjale varastas. No, ma siis mainisin seda asja. Loomulikult mainis tema ka seda teist asja: Kohtuprotsess Marvini üle (seekord panin minuti versiooni). Mille peale mulle muidugi meenus, et mul keegi koolivend, minust vähemalt aasta noorem, arvutihuviline, keda kutsuti Hannulaks. (Google andis viite saidile, kus miski ei viita, et tegu oleks selle sama härra Hannulaga, kuigi eesnimi kattub. Muide kooliajal meeldis talle minu mälu järgi rohkem internetexplorer, no tollal polnud firefoxi ja mozilla oli palju toorem ka, aga ikkagi).

Nüüd jätkates vestlust oma kursavennaga tõstatasin ma muidugi küsimuse, et kas mu tänane pealkiri vääriks samavõrd suurt hukkamõistu ja kas selle selgitusteta esitamine tooks kaasa samuti kohtuprotsessi ning trahvinõude?

R: juudid kaitsevad oma riiki, mida araablased kaitsevad?
M: ma olen nüüd mossadiraamatut piisavalt lugenud, ja juutide salakavalat käitumist
M: kus nad on valmis kõigi - ka liitlaste seljataga - luurama ja küna keerama
M: juudid väärivad rohkem hukkamõistu
R: õige luure niimoodi peabki
M: noh, ma ütleks, et see pole enam luure, vaid reetmine
R: pigem ettevaatlikkus, juudid oskavad oma riiki vääriliselt hinnata
M: ja araablased ei vääri riiki, nende "tagasihoidliku" arvamuse kohaselt?
R: pealegi ei ole keegi kunagi araablasi erinevalt juutidest ahju toppinud
M: nonoh, nüüd pakud küll üle. Sakslased ajasid nii juute, mustlasi kui araablasi ahju. Araablasi ei saanud nad aga palju kätte, sest neid oli Euroopas vähe. Seega - tuli peamiselt kahe esimesega piirduda. Ja mustlasi aeti ahju kusjuures võibolla rohkemgi.
R: Palju juute tapeti? Arvesta, et juute on kogu aeg taga kiusatud..
M: 6 või 9 miljonit, mustlasi on ka koguaeg taga kiusatud. Kuigi ehk on nad varastamisega ka rohkem põhjust andnud.
R: Ma mõtlen ka
M: Aga siiski ei tohiks neid selliste tühiasjade õhjl eri kastidesse panna
R: See ei ole tühiasi, juudid on andnud oma raamatutega läänemaailmale identiteedi ja see on saanud edu aluseks.. Tapmine pole lomulikult õigustatud.
M: Ma arvan, et sellised seostamised, et miski raamatute-raamatu eest peaks suhtuma teistmoodi, kui niisama päevavarastesse, pole õigustatud
R: Päevavarastesse, juutidel oli ju maa omamine keelatud.., lihtsalt tuleks üles näidata suuremat respekti!
M: Ma olen kindel, et ka mustlased ei võinud maad omada. Nad ei tahtnudki
R: Iisraelis on põllumajandusega kõik ok, einavalt araabia riikidest, kes ei viitsi isegi oma naftat töödelda.
M: Veel 19 sajandil ei võinud eestis maad omada ei eetlane ega sakslane ega venelane. Tähendab. Rüütlimõisat vähemalt mitte. Rüütlimõisat võis omada ainult aadlimatriklisse kantud perekonna esindajast aadlik. Ja, et sellest mööda minna, rentisid nad mõisaid jõukatele kaupmeestele ja pantisid 100'ks aastaks.
R: Nii, aga milline peaks siis olema lahendus nn juudiprobleemile, araablased lükkaksid nad lihtsalt merre? Lihtne on jutustada, et midagi on korrast ära..
M: Kas sa oled liiga palju juutide propagandat kuulanud? Vaata, kuidas juudid on araablasi merre lükanud. Siis tule ütlema, et neid merre lükatakse.
R: Jumal andis selle ma juutidele- piiblis on kirjas- nagu olen lugenud on juutidel sellest maast praegu kuskil 1/5, kui ma ei eksi siis alustas araabiamaailm sõda juutidega mitte vastupidi
M: Niinii
R: Nii et võivad ennast süüdistada ise, pealegi juudid ju kolivad, ohustatuna araablaste pommidest..
M: Misasja, sa usud mingit 4000 aastat vana natsionalistlikku legendi?
R: Ajaloolane peaks oskama hinnata religiooni tähtsust
M: Sama hästi on "jumal selle maarjamaa siin andnud eestlastele" ja kui sakslased siia tulid, siis mis oli nende keelel? Ka, et "jumal on need paganad ühes nende maadega andnud meie kätte".
R: Muuseas araablastel ei olnud sellele maale mingeid pretensioone, ennem kui neis äratati nö fanatismi vaim, nendel aladel elaski palju juute.
M: Araablastel oli sellele maale algusest peale pretensioon, sest nad elasid sellel. Araablased elasid sellel maal 2000 aastat.
R: Külgkülje kõrval juutidega
M: Sellest ajast, kui juudid roomlaste poolt väljasaadeti, enamikus. Juute oli vahepeal vaid paartuhat - juute praktiliselt polnud, mis tähendab, et juudid praktiliselt röövisid araablaste maa.
R: Võta aru pähe! see maa anti juutidele üro deklaratsiooniga, mis sai kannustust viimaste massiliselt hävitamisest.
M: See anti juutidele täiesti ebaõiglaselt, vähemalt araablaste silmist vaadatuna.
R: Raske öelda.
M: Ja ma ütleks ka, et massiline hävitamine ei anna põhjust, et alles jäänutele peaks andma midagi. Vähemalt ei peaks andma see, kes ei ole hävitanud. Juutidele oleks pidanud hoopis andma tüki Saksamaast. Ja selle sakslastest tühjaks tegema. Või umbes nii. Aga ma olen rohkem retooriline, tegelikult pooldan ma seisukohta, et on nagu on, tuleb kuidagi olukorraga leppima õppida.
R: Kle mul pole küll kahju, et juudid selle näruse maariba endale said, pigem võiksid araablased oma suurusehullustuses natuke tagasi tõmmata ja juutidelt õppida.
M: Ma ütleks, et juudid on suurusehullustuses, enamasti.
R: Neil oleks selleks vähemalt põhjust.
M: Kuigi, see on kõigiga nii, et kui antakse, siis tahad rohkem. Aga seal tuleb lihtsalt tõmmata piir. Juudid peaksid tõmbama piiri, millest mitte tingimusel üle minna. Ja araablased peaksid sellega leppima. Et nad paremini lepiks, tuleks piir tõmmata veidi tagasihoidlikumalt.
R: Aga nad ei lepi ka sellega.
M: Muidugi mitte. Aga seal on vähemalt veidi lootust, kui juudid aina juurde ahnitsevad ja juurde ahnitsevad siis araablaste viha ainult suureneb. Piir peab olema, ja veidi tagasihoidlikum.
R: Probleem on paljuski ikkagi selles, et inimestega, kellel pole kooliharidust ja vähe süüa, ei saa asju ajada. Sealt tulevad ka põhiliselt need pommimehed


Nuh, selline sai. Päris kõike ei pannud ja natuke kohendasin. Igatahes - igikestvad probleemid.
Kaugemale me vaidlusega ei läinud. Kui kooliharidust pole, siis edendagu kooliharidust. Ja tegelikult on üpris haritud terroriste ju ka näha olnud. Sakslastest veel, et neilt võeti ebaõiglaselt ära suur tükk idaalasid, ma ei mõtle, et sakslased oleks veel midagi andma pidanud, kuid ilmasõja lõpus oleks võinud need alad pigem juutidele anda, kuivõrd sealses kandis juudid tõepoolest enne domineerinud olid. Vilniuse kohta on öeldud, et enne Leedu kätte minekut oli see juudi linn keset poolakatest talupoegkonda.

Seniilsus

Seniilsus muudab vanad mehed väikesteks poisteks. Teada värk.
Pole ma kunagi olnud suurem asi autode sõber. Alati on rohkem meeldinud lennukid, tankid, vähemalt soomusautod. Ringi sõidan jalgrattaseljas, väsinud küll, aga istuva tööga harjunud kehale kasuline. Täna käisin sel suvel esimest korda naabervallas, suuremas "linnas", Orissaares. Seal on ka jalgrattapood, kus lootsin oma loksuvad pedaalid korda saada ning käigud ja pidurid pingutada lasta, kuid selgus, et sealne töömees oli täna Kuressaarde komandeeritud ning poodi-rattalaenutust valvasid vaid naesterahvad, kel mehaanikast halli aimugi polnud. Külastasin oma onu, kes käesoleva aasta sügisel 81 aasta vanuse ületab, tema - hakkaja mees - kohe tõi mutrivõtmed ning ennäe imet - pedaalid ei logisegi enam oma augus. Ei murra vaeseid laagrikuulikesi, tõenäoliselt ei murdu ka miskit ära. Kuivõrd aga oma kümnendale sünnipäevale läheneval rattal on ka käigud ja pidurid kõikse aja kontrollimata ja minu arglikud katsed selles vallas on väljakukkunud just nii nagu nad on kukkunud, siis peaks ometigi ka päris spetsialisti korra külastama. Seega sõitsin veel igaks juhuks tehnikapoodi, kus nii muruniitjaid, mootorsaage kui jalgrattaid müüakse. Väraval oli aga silt: "Tulen varsti". Seisin siis ning ootasin. Silma aga hakkasid jääma iludused nagu see siin kõrval:
Või see teine beež siin teisel pool. Või sama- sugune, kuid roheline, kastiga. Väga lapsik minust, ma tean. Aga ju on minuga siis nõnda juhtunud, nagu ma juba alguses jutu- teemat viisin, peal- kirjaga. Seniilsus murrab uksest nińg aknast sisse. Hinge sala- soppide Miski, see Suure Sigmundi kuulus Teadvus- tamatus, tahab mind kultuurist eemale kiskuda. Veel enamgi, vaadates neid vanureid, mis maamehele paslikud, enamasti idabloki toodangud (kuigi leidus ka paar lääne oma, kuid mitte nii maastikupärast), siis lõpuks ...

Jäi mu silm pidama sellele shedöövrile:Jah, ehtne vene sõjaväe UAZ, millisega on ringikimatud virtuaalsetel lahinguväljadel. Sildike aknal reetis hinnaks 16000 krooni. Mootori omadused võtavad vähemalt 15 liitrit sajale, aga ikka on hinge salasoppides soov ehtsa punaparuni kombel oma maavaldusi üle vaadata just sellise roolist, kuigi esialgu ei oska sõitagi, rääkimata, et mul load oleks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu tahtku nii palju muljet avaldada, eriti veel sellistele, kellele tegelikult muljet avaldada ei taha. Aga ...
Võta UAZ ja sõida taeva ...

Aastad tuules

Seoses oma isikliku suure kaotusega - taas on möödunud üks aastaring - otsustasin kutsuda seda kaotusevalu jagama koos minuga mõned sõbrad ning sugulased. Seks puhuks pidin sõitma neile vastu suure hiina müüri peale, mille peale palusin neil poetada end läbisõitvatelt liinibussidelt. Ühtlasi käisin eelnevalt veel poes ning nägin üsna hämmastavat uduvaatepilti, mille sarnaseid võite ka mu pildisaidi Muhu kataloogi uuematest võtetest leida. Selgituseks veel, et suureks hiina müüriks kutsutakse või vähemalt on kutsutud kohalike poolt teetammi, mis keset muhu saart on rajatet seks, et oleks mugavam kuressaarlastel või muidu saarlastel oma ratashobudest rohkem hobujõude välja käristada ning kiiremini koju jõuda. Muhulastele on see aga toonud kaasa olukorra, kus saare lõuna osast põhja ossa minekuks tuleb sellest müürist üle minna, kuid see on üsna raske ning ohtlik ülesanne, mida illustreerib haaravalt ehk kõrval olev pilt, millel turritavad punased jooned. Niisiis - praamilaks. Ja minu päevinäinud jalgratas.

Järgnes tund jalutamist mööda asfaltteed ja kesköine saabumine, mis siis juhuslikult ühtis täieliselt mu hällipäeva algusega.

Järgmisel päeval sai naaberkaluri pisukeses ja väga "merekindlas" paadis neljakesi vähe aerutatud. Väin oli sile nagu heas ameerika filmis. Tuult polnud, vihmake ei tahtnud täita paati veega. Sai vaadatud kohalikke vaatamisväärsusi, esimest korda käesoleval aastal ujutud. Seltskond oli hea ning mõnus.

Vahepeal sai imetletud ka tokkroosidel tiirutavaid maamesilasi, kes nagu näete on üpris kopsakad ning suutnud end täiuslikult õietolmupuruga kokku määrida.