Hoiad pligu sirgelt (klaasistunult?) ja lähed Minevikust mööda kui tühjusest. Ignoreerid seda, mida pole kunagi olnudki. Seda, mis oli illusioon. Kahetsed, et ei saa kirjutada seda illusiooni oma hinges nullidega üle. Kahetsed, et jäävad mälestused. Arvad, et sinust jäi alles tühi kest. Robot, kellel puudub elumootor.
Kui lahtud, siis veidike oled uhke. Kogenum. Sõltumatum. Kellest midagi ei sõltu. Ja parem ongi.
Mõni Minevik kaob materiaalsest ilmast, eksisteerib edasi vaid hüperreaalsuses. On muutunud sedasi, et teda enam ära ei tunne ... ja hea ongi.
Aga ... kindlasti teed uusi vigu.
(meenutusi minevikust, tänan üht tänast blogississekandjat mõteterajale viimast)
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar