Äkitselt avastati, et Päikesesüsteem on orb ... võimalik, et Päike kuulus Amburi tähtkuju kääbuselliptilisse galaktikasse, mida Linnutee (see on oluline link!) on juba aastamiljardeid ümber enda tiirutanud ja mille tähed on imbumas Linnuteesse. Kui Päike ka ei kuulunud sinna, siis just praegu on Päike läbimas oma orbiidis lõiku (tõsi - see on aastatuhandeid ja võibolla sadu aastatuhandeid pikk lõik ajalises skaalas), kus meie poole sajab ülalt alla hulkade viisi Amburi kääbuse kadunud tähti. Lugesin just hiljuti wikipediast ühest tähest, mis meie lähikonnas liikuvat kummaliselt - valt pidi ... eks selliseid isepäiseid ole teidigi - neid on suisa gruppide kaupa. Ehk võime isegi kuuluda mõnda isepäisesse gruppi märkamata, et kettast suurem jagu liigub oma rada. Eemal ... miks ikkagi on Linnutee taevas viltu? Kes teab ... aga pärineda hoopis teisest maailmast on üks võimalus. Aga siis nägid seda maailma tema eraklikuses vaid kõige esimesed poolelusad olendid meie meredes ligi nelja miljardi aasta eest.

Eile tellisin ära lennupileti. Tellimise lõpus selgus, et õhuliinid toetavad vaid Hansapanka ja Ühispanka arvete tasumiseks (lisaks krediitkaardile). Niisiis - valisin Hansa ... avasin Sampo tabis ja tegin ülekande oma Hansa arvele. Viie minuti jooksul oli raha kadunud arvelt, aga Hansapanka jõudis alles poolteist tundi hiljem. Seni hoidsin hansa sessiooni aktiivsena (tehes samas kõvalt tõlketööd). Teostasin makse - vajutasin linki "tagasi kaupmehe juurde" ja sain magusa tühja ekraani kirjaga "error" (ja midagi veel). Tuhat krooni korstnas? Ei, õnneks kaevati kontoris andmed välja, tõendati, et olen maksnud, aegunud sessioon taastati ja kiideti heaks. Veidi aega võttis, aga siiski tore. (Minu töökoha produkt jätab ka tühistatud tellimused meelde, mulle tundub. Ise pole selle funktsionaalsusega kokku puutunud ausalt öeldes.) Virisedes eeldaks siiski, et tegelikult võiks suur lennufirma toetada ikka viite suuremat panka. Ons see siis nii kallis? Kuuldavasti aastate eest olla Sampo olnud toetatud, aga klientide hulk, kes seda kasutas, jäi alla 1 %.

Mootorjahti tahate? See näib sobiv.

Siis hirmutas mind täna üks biokütuste alane artikkel. Kole! Ehk siiski aitab vesiniku tootmine tuuleturbiinide ja päikesepaneelide abil. Sellised tootmisviisid ei eelda olulisi püsivaid transpordiks ja töötlemiseks kuluvaid kütuseressursse. Vaja ainult torustikku pidi kokku koguda ja kasvõi teise toru kaudu tarbimis piirkonda pumbata!

Aajaa - sain wikipediast targemaks avastades asja nimega paternoster, vaadake ka lahedat Soome poliitilise reklaami videot, kus paternoster refrääni taustal läbi käib.

Miks on Eidaperes Tallinna maantee, mis viib ... te arvasite 6igesti - see ei vii Tallinna, v6i no kaudset viisi ta sinna suundub, aga esmalt pigem Lellele ja siis Raplasse ... siis ehk jah Lindanise manu ka. S6itsime esmalt otse Raplasse ... siinkohal palavad tervitused k6igile m88da- kihutanud auto- juhtidele, kellele R. vahepeal ekstreem- seid elamusi pakkus vaadates taha poole, et kus kaugele ma j22nud olen, ja sellega vastas- suuna- v88ndisse s6ites. V6i muidu keset teed vinger- dades. Raplasse j6udsime 6igeks ajaks ... nagu n2ha v6ib. Vahtisime paraadi, lennu- masinaid ja kiirus- tasime raudtee- jaama, aga m2lu oli m2nginud vinger- pussi ja rongiaeg 1222 oli peas muundu- nud 1250'ks ja seega j2ime vaksalisse hiljaks (ja seega poleks R. ka rongiga tagasi saanud kui poleks poolelt paraadilt vaksalisse tormanud). J2rgmine rong l2ks alles 1556 - niisiis v6tsime p2ikest, kostuasime end vee ja j22tisega ja kella kahe paiku j6udis R. otsusele (minu keelitusel), et tegelikult v6iks ka jalgrattaga tagasi s6ita. N6nda tegi ta kyll umbes kahekordse senise elu rekordi, aga tal ei olnud ju ei pagasit ega porilaudu, mis tuult takistanuks. Raplast Tallinna poole tundub ausaltytelda ka pigem allam2ge tee olema ... ikkagi mererannale l2hemale. Kuigi see t6us Rapla suunas ei olnuks kindlasti v2ga m2rkimisv22rne, kui poleks olnud ka "mahedat l6unatuult". Siis ehk kahe paiku j6udis Raplasse E. auto ja naisega. Otsustasin pagasikottide sisu tema autosse laduda, et oma eelseisvat retke kergendada. Veidi-veidi hiljem asusin teele Kehtna suunas - pea kogu tee (v2ljaarvatud yhe egotsentrilise maamatsi tykk) oli kena sile ekstra jalgratastele m6eldud kergliiklustee. Kehtna juurest haakisin end yhe hallip2ise keskealise h2rra seltsi, kel (ysna moodsa ja uue v2ljan2gemisega) rattasarves m6ned plast2mbrid. Temaga oli sama tee nii kilomeeter paar ja juhatas ta mind 6igele m2rgistama teeotsale, mis (edasi soovitan j2lgida regio teedeatlase kaarti) viis K2bikyla juurest l2bi Lellapere-Nurme ja Kokuta ja Vastja Lokuta juurde Haaklasse, et saaks s6ita edasi Eidaperesse. Lokuta pood oli kell kaks kinni pandud, j6dsin sinna ehk poole nelja eel ja uks oli lukus. Niisiis - pidin ajama 2ra apelsiinide ja v2hese s2ilinud veega. Kruusatee Lokuta eel oli kena - libisev peen kruus oli tee servas ja autor88bas kena sile ja k6va kate. Suur jagu teest oli tegelikult ka pinnatud (mitte nagu 2000/2001 aasta kaart v2idab). Eidaperest edasi l2ks kruusatee aga halvemaks ja auto r88padki polnud teine kord p2ris puhtad. Pidi esirattaga kyndma herneterade suurustes ja suuremates kivikestes ning lootma, et p88ramine ikka p88rab ja mitte niisama laia kraavi kividesse ei kaeva. Kuidagi j6udsin siiski ysna v2sinuna v2lja V2ndrasse, poe manu ka, aga kitsi meel poodi sisse ei lubanudki astuda. T2is oli saanud 105 km. Tegin v2ikse p6ike s6bra juurde V2ndra kandis. Sealne vana asfalttee oli nagu Sveitsi juust ... teate kyll. Peale tunni-pooleteisest kosutust suundusin edasi Kootsi suunas - E. talu on V2ndra poolt l2henedes Kootsi sildist oma neli kilomeetrit. Taluhoovi suundudes sai t2is sajakolmekymne kuues (136) kilomeeter. P2rnumaa teedel (piir on m6ned kilomeetrid enne Kootsit) on kena t2histatud 22rejoon, mille taha rattaga s6ites joonduda. Viljandimaa algusest kadus see kui niuhti 2ra. Kootsil pidasid Jaanid jaanituld.

Milleks raisata raha friikidele popprillidele jalgrattapoest või mõnest spetsiaalsest spordipoest? Milleks!? On võimalik minna tööriistapoodi ja soetada endale kenad värvilised ja tugevast materjalist robustsed kaitseprillid! Seda palju vähema raha eest ja kaitseprille võib ju ometi usaldada silma lendavate osakeste tõrjumisel palju rohkem kui miskiseid "armani" klaase.

Ahjah ... idee tuli I. käest - jah just kursavend, kes 8. novembril abiellus. Temal juba sarnased olemas ja mina sain Key ehituskaupadest Järvelt viimased kollased. (Kahjuks pruunikaid või muid värve ei olnud, enamik on valikus robustsed ja ei kõlba tõesti muuks kui metsatööks v treimiseks.)

Mõnus on lugeda oma fondide osakute seise kui need on vahelduseks väiksele tõusule nädalaga juurde saanud 3000 krooni. Hiina on tark valik, Poolal läks hästi ja India tõus ei olnud nii hirmus hea, aga usun, et tulevik korvab (esimese kuuga tõusis ta korralikult ja vahepeal kahekordistasin osakuid). Mul on vist potensiaali mängurluseks ... aga eelistan börsi ja fondiosakuid Armin Karu teenetele. Kasiino on lollus, ma usun. Esialgu piirdun fondidega - vähem oma muret ja vastutavad spetsialistid.

Ants sai piki pead. Aga artikli lõpuosas olev mõte, et Eesti peaks lisaks miinilaevadele parandama merel oma võimekust miine veesata, randa kaitsta ning looma ehk lõunanaabritega väikese hävitajate eskadrilli (jääb selgusetuks, et kas vesiste (destroyer) või õhuhävitajate (fighter)?). Kuigi räägitakse õhuturbest, siis uuemad (laev-) hävitajate seeriad on ka tihti ehitatud silmaspidades õhutõrjet, enamasti küll kaitsmaks laevastikukonvoisid ja suuremaid laevu, nt AAD või Nansen. Arvan, et Ants pidas silmas õhu-hävitajaid, aga mõni õhutõrje võimekusega ja samas Harpoon või NSM rakettidega ka laevade vastu tegutsemiseks võimelised laev oleks väga asjalik. Siiski arvestades kulusid oleks optimaalsem kasutada väikseid raketikaatreid, millel oleks lühikese/keskmise maa õhutõrje ja laevade/tankitõrje raketid, millega saab vajadusel rünnata nii väikestest lahtedest kui väikesi lahti.

Plaan ratas lennukiga Kopenhaagenisse viia ja siis kell seitse kolmkümmend hommikul alustades terve päev sõita, et 200 km kaugusele sihtkohta jõuda ei ole vist kõige arukam. Muuseas jääb teele kaks üle 6 km pikkust silda, millel kiirtee kõrval kitsal ribal sõitma peaks. Ameerikas ollakse ratturite suhtes hullud ... isegi politseinikud - see ei tee samuti häädmeelt ja optimismi. Eesti lennukompanii nõuab ratta veo eest poole pileti raha - 550 kr - võtab ühele lennukile kuni 5 ratast ja kui saab üle viie, siis võid mitu päeva oodata seda, mil mõnel lennukil vaba koht tekkis, et sinu oma kaasa tuua. Ja taanlased ei tunnustavat rahvusvahelisi üliõpilaspileteid - rongipilet on seega kaks korda kallim ehk 600 krooni! Otsige nt sealt http://www.rejseplanen.dk Kastrup'i ja Horsens'i vahel liikuvaid reise.

Vihmasel esmaspäevahommikul tööle suundudes nägin sellist pilti eelviimasel tänavanurgal. Tavaline on, et mõnel nural on alla aetud tuvi (üks oli töökoha ees paari nädala eest ja suured valged kajakad käisid maiustamas) või kass, aga sel korralvedeles tänaval ehtne paljunäinud rott. Raske elu rott. Mis tuletab meelde majaomanikele ja üldse inimestele, kes elavad puust vanemates majades, kus rottidel on vaba tee ringi liikuda, et ka teil on sellised elukad majas ja aias. Ja ületavad öösel tänavaid. Betoonmaja elanikuna on endal hetkeks veidi kergem tunne. (Kaks viimast õhtut olen turninud kloaagis ja hiiglaslikke rotte tapnud või mägedes huntide rünnakute alla jäänud ... sellest vist minu momendi väike ksenofoobia rottide suhtes. Ei - tegelikult on nad koduloomadena armsad ja ahvatlevad ... aga mitte päris omapäi tegemas, mis tahavad. Ja nüüd näen juba unenägudes ka, et maailm toimib nagu arvutimäng ... või ükspäev näiteks )


Laupäeval sai laevasõitu ja Porvoot vaadatud ja mitu korda hästi restos süüa ning kluppi ja sauna, firma kulul ja kirjul. Viina ja õlut ... tantsida klubis ja sotsialiseeruda kolleegidega. Pühapäeva hommikupoolik möödus jalutades Helsingis (põrgu-laul?) ning tutvudes välispidiselt kohalike vaatamisväärsustega. Olin pühapäevaks väga väsinud.


Ja täna hommikul mängis eelmisel nädalal uhkelt ravitud Tulilind taas minuga ... väites, et on jätkuvalt haige ega taha suhelda. Grrr ... järgmine koduloom on äriseeria koduloom sedasi.

Kaks rasket unevaest päeva hästi süües ja juues vennasrahva manu. Kas ma tahan sellest rääkida? Ei, täna küll mitte.


Aga nii palju selgitan, et Helsingis lasti Brandenburgile inimesi ka. Oli teine lauba õhtu v pühaba jõudnud nimelt üle lahe end vedada, kahjuks vaatama ei jõudnud - üks kai linna poolt läks oma laev.

Nimi Sten tuleb nimedest STalin ja ENgels.
Nimi Marlen tuleb nimedest MArx ja LENin.
Huvitav ... sedasi ei osanud neid enne mõtestadagi. Pole aimu, kas need viisid on algupärased või tagantjärele mõtestatud. Igatahes olen kindel, et selles valguses ei pane meist keegi pojale säärast nime. Aga ainuke Sten, keda ma tean, on vägagi ponks poiss ja igati austust väärt. Temale see uudis nüüd kindlasti meelt mööda polnud ... aga tegelikult on vennad Strugatskid siiski head kirjanikud. Ka Boriss eraldi võetuna. S. Vititski nime all. Tänapäevasel Venemaal.

Eile viibis Tallinnas sugulane I. Rootsist oma tuttavaga, kelle perenimi on Carlsson (nagu ikka - Rootsi ju!). Ei, tegelikult pole mul sellest pajatada.

Täna viisin Tulilinnu remonti. Viga ei tahtnud alul avalduda remondis ja siis, kui tundus, et ta taas kadunud oli ja hakkasin juba teda kokku panema, just siis siiski taas näitas end välja. Arvutid on kapriissed justkui naisterahvad ... ja muidugi natuke ka lõvid. Hakka või mõtlema kasutatud aiIBiiieMmmi ning Tulilinnu organidoonorluse ristandi peale mõtlema.

Paar päeva veel ja ma hakkan üksi elama siin kolme toalises korteris. Peab leidma sotsiaalset tegevust, et siin mitte kannatama hakata.
Ja laupäeval ootab ees Porvoo ...

On kohutav mõela, millised inimesed õpetavad ja kasvatavad meie lapsi. Kogesin seda taas nähes, kuidas laupäevahommikusel eksamil keskealised õpetajannad - kohe mitmed-mitmed neist - pedagoogilisest käsiraamatust maha kirjutasid. Kui õppejõud ei näinud. Nõnda palju siis eetikast ... et tõele au anda, siis kuna 2 minutit oli õigust avalikult käsiraamatut uurida, siis selle võimaluse kasutasin ka mina ära, aga siiski ... õpetajakandidaat, kes spikerdab, tuleks eksmatrikuleerida tagasi astumis võimaluseta.

Täna tuletati meelde mulle selle vinge Inglise keskajateemalise teleseriaali nimi - Covington Cross, seal olid siis muuseas ka Damaskuse terasest pistodad korra näha.

Nädalavahetusel Tartus ja pühabal Balti jaamast koju sõites sai kokku 60 km. Võibolla veaks end Jaanipäevaks Kootsile rattaga ... Tallinnast tuleb vist umbes sadakond km vähemalt.

Tartu on suvel jalgrataste linn. Tallinn vajaks küll jalgrattaid rohkem - ka Tallinnas on kõik vahemaad kenasti jalgrattaga kaetavad, aga vaid Tartu rong ja Tartu ise on neist ummistumas, kuigi ka see "ummistus" pole veel piisav ja võrreldav ... aga millega võrreldav, ma esialgu võrrelda ei oska.

Ja kell üksteist läksid kaks sakslast üle kaare. Kui ma keelt õigesti kuulsin.

Tavaliselt ma v66raid pilte ei pane, aga see n2eb t6esti vinge v2lja, v6i mis?

Olen vaikselt t88l k2inud ja tegutsenud vastavalt tavalisele korrale. Korporandielu on 2ra kadunud, see t2hendab yhtlasi, et kogu sotsiaalsus on must lahkunud - pole kohustusi ja muidu ei viitsigi. V6i noh ... paar asja on olnud.
T2na t88lt tulles kohtasin raudtee yles6idu j2rel T'd koos tema v2ikse j2relkasvu H'ga. Loomulikult j2in sotsialiseeruma veerandtunniks. Esmasp2eval kohtasin k6nniteel inimesest m88dudes 2kitselt head ajaloolast & anarhisti B'd. Ka sotsialiseerusin.

Esmasp2eval suutsin pyksis22re jalgratta luku taha j2tta plaanides parasjagu t2nava yletamist ja seep2rast s6iduteel s6ites. Ehmatas 2ra ja tagant l2henenud maastur tegi kiirenduse vastassuunav88ndis must m88da sedasi. Kitsas ja vaikne t2nav ... eile oleks kellegile rattaga neiule otsa s6itnud - p2ike paistis otse silma ja kontrollisin kas kumm hirmsa pauguga 22rekivi yletamise peale ikka alles on.

Ma olen vist unustanud bloogimata, aga see on seda v22rt. Kas Sina, armas lugeja, tead, et hiljuti avastati Marsilt seitse ysna t2pset ringikujulist musta auku, mille p6hja ei lange valgus ja mis seet6ttu on arvatavasti avaaused koobastesse v6i suisa k2ikudesysteemi? See lugu k6lab iseenesest ylimalt ulmeliselt ja on sedav6rra v2ga vinge, aga t6estuseks on olemas ka pildid. See ei ole miski Marsi kanalite asi, mida algelised astronoomid omal ajal silmaga n2gemise piiril n2gid. See ei ole kuulus Marsi inimn2gu, mis kakskymmend aastat hilisemates vaatlustes ja fotodes kaotas oma v6lu ja sai selgeks kui lihtne 6nnetusjuhtum. Veel ei ole koopasuud 6nnetusjuhtum ... see on veel ehtne mystika!

Peale selle on viimasel ajal uudistest k2inud l2bi katse Kanaari saatel kvantmehhaaniliselt infot vahetada - see 6nnestus ligi 90 km kauguselt ja sellega l88di eelmist rekordit ligi kymme korda.

Sport massidesse, sprotid kassidesse!

Hakkasin Muhus lugema S. Vititski "Selle maailma väetid" - ehk siis tegelikult ellujäänud venna Strugatski ehk Borissi tänapäeva Venemaal toimuv maagilise realismi romaan, ma ütleks. No, ulmelisi elemente on, aga need on kõik psühholoogilist laadi - siis ennustamine, tulevikku tunnetamine ...

Mälu järgi tahtsin aga ühte lugu sealt eest poolt kirjeldada. Nimelt tulid telklaagrile peale lehmad - ahistasid teadlasi. Teadlane vaatas kus pull on ja tegi teisele "uuuh!! uuuh!!" ja üritas teda ära ajada kätega vehkides. Pull tegi vastu "muuh!! muuuh!!" ja ei mõelnudki ära minna. Tegi siis teadlane lehmadele "uuuh!! uuuh!!" ja ära ajamis liigutusi ja lehmad - ikkagi vaid õrnad naisterahvad - hakkasid tasapisi lahkuma. Pullil ei jäänd muud üle kui järele lonkida ... ja teha lähenemiskatseid.

Ja sealt moraal - kohates lolli ülemusega kampa, siis karjuge alluvate peale ja elage viha välja - küll ajapikku jõuab nende kaudu mõistmine ka ülemuseni!

Ja see veel: Erma Bombeck:
"Anybody who watches three games of football in a row should be declared brain dead."

Lisandus: Jee-tehnika rubriigist: teleportatsioon taas sammuke lähemal!

Läksin pühaba lõunaajal rattaga sõitma, kuid kogemata kombel tipnes rattasõit hoopis ühes teistliiki sadulas. Vaene hobu Roo kannatas piinad ära ja ei murdnud krõksatades selga, üsna taltsalt ja rahulikult käis asi hoolimata sellest, et keegi oli rattasõiduks jalga jätnud kerged õigete kinnitusteta plätud ja lühikesed püksid. Kiiver tuli muidugi leida kõige suurem ehk number 60, aga nagu juba traditsiooniks on saanud, siis ega see veel tähenda, et kiiver pähe mahub. Peale 5 minutit sõitu tundus, et peas on kruustangid ja kuradikesed ikka veel keeravad karmimaks.

Tagasiteel ütles ratas üles - tagaratas hakkas vänderdades vastu käima ja kett tuli maha sada meetrit enne kodu väravat. Arvasin, et esimesed kuullaagrid läksid õhtale ja vedasin käe kõrval mehhaanilise hobu koju. Kokku sai selle aasta rekord - 56 km sõitu ka. Sellest 40 enne ratsutamist ja keskmise kiirusega üle 20 km tunnis.

Uhke, uhke ...

Käisime eile firmaga bowlingut mängimas ja pärast India restoranis Elevant. Sealses skaalas kahe tärnine vürtsikus osutus üsna väljakannatamatuks ja keeras sisikonnale põntsu. Aga ma sain kõik söödud naudeldes ja nõudes lisaks vett.

Tulin hommikuse bussiga Muhusse, klassivend M. koos õe ja enda tüdruku ja õe poisiga oli teel kahe autoga Saaremaale ning sain teda veenda viskama end kodukülla ära. Vahel võib ju vedada ka, tagasiteel kahjuks nii õnnelikult ei lähe.

Bussis oli kunstiinimene J., keda pole ammu näinud. Tema läks oma kodukohas K. maha, aga kui ta must möödus, ähvardasin talle külla vändata. Lubas oma sepikojas mu ratast parandada kui vaja on.

Täna saagisin oma Black & Decker'iga kirsipuid maha. Vajab harvendust majatagune väli. Hädapiduri sõrme teeb valusaks. Olen veel homme ehk siin ja siis taas tööle ... uus nädal toob viimase eksami ja viimase kindla Tartusse sõidu tükil ajal.

Unustasin Banksi "Excession"'i Tallinna, nüüd tuleb algust teha ühe Strugatskiga ... häda, et kolleegidega (peale J.'i) pole ulmekirjandusest (ja üldisemalt kirjandusest) võimalik rääkida suurt.

Ma olen häiritud.

Nägin firmaga Merepuiestee Kuulsaalis käies kedagi, kes peaks olema 180 või enam kilomeetrit laias laastus lõunas ja ei peaks olema mitte Tallinnas. Pole ammu kohanud, pole näinud. Kummaline tunne on. Endisi õpilasi ei tohiks kohata Tallinnas, ju.

Shoppasin. Ostsin telgi (üks võiks ju perekonnas olla? rattamatkad ees!), madratsi ja kella. Jah, see on kell - see nunnu 5 või S - kuidas nüüd võtta. Sekundid on parajas klingoni fondis ka veel - kena!

Lõvi täna poodides käies ei vihastanudki. Lõvi leidis, mis vaja. Lõvi ei käinud toikamehe kaubamajas, kus eile iga asja hind närvi püsti keeras ja tõstatas küsimuse, et kust tulevad välja inimesed, kes pelga särgi eest on nõus maksma pooltuhat krooni?? Hullumeelsus! Ma ei teeni 20000 kuus veel! Ja kui ka teeniks, siis ikkagi ostaks soodsat säästu kaupa ja investeeriks ülejäägi, sest kunagi tahaks ju jalad seinale lüüa ja puhata. Väljateenitult. Või ehitada endale oma ümmargiuse häärbermaja, mis pööraks lemmiktuba vastavalt päiksesse või päiksest ära - olenevalt tujust.

Lõvi arvates on terava ninaga ja ülemäära pikad kingad narrikingad. Aga ikka on neid veel palju saada! Ja küsitakse hullumeelset raha ka veel! Poed müüvad saasta! Peab enda Singeri korda seadma, riiet hankima ja tööle hakkama. Ise tehtud asjad on alati kõige paremad!

Mood seebiks! Tallinn on jah moepealinn, pelgalt selle õnnetu juhuse läbi, et õnnetu Moe asula on sattunud Tallinna juhitavasse väiksesse vabariiki.