Vihmasel esmaspäevahommikul tööle suundudes nägin sellist pilti eelviimasel tänavanurgal. Tavaline on, et mõnel nural on alla aetud tuvi (üks oli töökoha ees paari nädala eest ja suured valged kajakad käisid maiustamas) või kass, aga sel korralvedeles tänaval ehtne paljunäinud rott. Raske elu rott. Mis tuletab meelde majaomanikele ja üldse inimestele, kes elavad puust vanemates majades, kus rottidel on vaba tee ringi liikuda, et ka teil on sellised elukad majas ja aias. Ja ületavad öösel tänavaid. Betoonmaja elanikuna on endal hetkeks veidi kergem tunne. (Kaks viimast õhtut olen turninud kloaagis ja hiiglaslikke rotte tapnud või mägedes huntide rünnakute alla jäänud ... sellest vist minu momendi väike ksenofoobia rottide suhtes. Ei - tegelikult on nad koduloomadena armsad ja ahvatlevad ... aga mitte päris omapäi tegemas, mis tahavad. Ja nüüd näen juba unenägudes ka, et maailm toimib nagu arvutimäng ... või ükspäev näiteks )


Laupäeval sai laevasõitu ja Porvoot vaadatud ja mitu korda hästi restos süüa ning kluppi ja sauna, firma kulul ja kirjul. Viina ja õlut ... tantsida klubis ja sotsialiseeruda kolleegidega. Pühapäeva hommikupoolik möödus jalutades Helsingis (põrgu-laul?) ning tutvudes välispidiselt kohalike vaatamisväärsustega. Olin pühapäevaks väga väsinud.


Ja täna hommikul mängis eelmisel nädalal uhkelt ravitud Tulilind taas minuga ... väites, et on jätkuvalt haige ega taha suhelda. Grrr ... järgmine koduloom on äriseeria koduloom sedasi.